Tartus on soojakraadid juba täitsa kevadised, Peipsi ääres hoiab jää aga õhu jätkuvalt kargena, nagu oleks hiiglaslik külmkapp lahti ununenud. Ent kui jääminek lõpuks algab, siis mitte kunagi tagasihoidlikult. See pole vaikne sulamine, vaid alati üsna korralik vaatemäng. Jää hakkab liikuma, ragisema ja kuhjuma ning pole välistatud, et Nina küla rannikusoppi kogunevad taas hiiglaslikud jäämäed, mis meelitavad kohale nii kohalikke kui kaugemalt tulijaid.

“Maale elama” on Raul Oreškini igakuine kolumn sellest, kuidas ta koos Kaili Kasega jääb esimest korda Peipsi-äärsesse Varnjasse talvituma. Suvegalerii ja aiapidamise järel algab sootuks teistsugune elu, mis proovile panevate hetkede kõrval toob loodetavasti esile ka maaelu võlu ning vaikse unistuse aeglasemast elust.

Talv mõjus sel aastal kuidagi erakordselt pikana. Kuigi korraldasime Voronjas kaks kodukohvikupäeva, käisime mitmeid kordi jääsafaril ning võtsime vastu Kumulooja auhinna, olin tagantjärele sellele ajale mõeldes justkui talveunes. Midagi nagu toimus, aga kohal ma polnud, pigem kaasas, justkui oleksin kõike jälginud läbi härmatanud prillide.

Õnneks tuli kevad suure hooga. Talvevammuseid pole veel julgenud päris ära pakkida, aga need said üsna ruttu õhemate vastu vahetatud. Tartus on soojakraadid juba täitsa kevadised, Peipsi ääres hoiab jää aga õhu jätkuvalt kargena, nagu oleks hiiglaslik külmkapp lahti ununenud. Esimesed lumikellukesed ja krookused õitsevad siingi ning isegi rabarber on punased pungad mullast välja pistnud, aga jää pole kuhugi kadunud. Ja kui aias ringi vaadata, mõeldes, mida kõike peaks juba tegema, puhub järvelt tuulehoog arktilise meeldetuletuse, andes märku, et aiatöödega pole mõtet kiirustada, isegi kui käed juba väga sügelevad ning tahaks näpud mulda suruda.

Unistada ja plaane pidada saab ikka, ning nii jalutamegi Kailiga aias ringi, mõtiskledes, millist nurka või soppi tänavu ümber teha, et külalistel ja meil endilgi oleks mõnusam seal aega veeta. Kaks remmelgat, mis esimesel aastal pottides maja ees külalisi tervitasid, on nüüd aias nii kõrgeks ja kokku kasvanud, et nende vahele saab paari oksa eemaldamisega tekitada rohelise tasku, kuhu sobiks ideaalselt üks pink-kiik. Mõtet sai mõlgutatud juba möödunud suvel, aga teostamata see siiski jäi, ilmselt ajapuudusel. Ehk sel suvel idee realiseerub?

Leili meeskonnaga mõned aastad tagasi Räpina aianduskooli aiast maha võetud pajust punutud tunnel ajas esimesel suvel vaid üksikud oksad roheliseks. Eelmisel suvel, kui Kalli Kalde kureeris näituse “Metsik aed”, sai tunnel lõpuks hoo sisse ja kasvatas enda kohale korraliku võsa, mida nüüd tuleks veidi taltsutada.

Mare ja Ali ühistööna valminud “Tundmatu umbrohi” on aga kohati värvist pleekinud ning vajab värskendamist. Sellele kulub kindlasti terve päev, aga selline, mis ei lõppe öiste miinustega. Arti väsimatud sõdurid on seevastu juba meid endid ära väsitanud ning ausalt öeldes tahaks, et nad sel suvel lõplikult luuderohu sisse ära kaoksid.

Nende töödega on sama lugu nagu Peipsi jääga. Võid küll sae välja tuua ja värvipurgi lahti keerata, ent kuniks järv pole oma jääd lahti lasknud, ei lase ka aed meid plaanidest kaugemale.

Nii me siis käimegi ringi, plaan peas ja tööriistad käeulatuses, teeme mõne ettevaatliku liigutuse ja astume jälle sammu tagasi. Justkui prooviks kevadet vaikselt veenda, et võib tulla küll, me oleme valmis. Peipsi aga veenmisele ei allu. Järv elab omas tempos ja meil ei jää muud üle, kui kannatlikult oodata, kohaneda.

Ent kui jääminek lõpuks algab, siis mitte kunagi tagasihoidlikult. See pole vaikne sulamine, vaid alati üsna korralik vaatemäng. Jää hakkab liikuma, ragisema ja kuhjuma ning pole välistatud, et Nina küla rannikusoppi kogunevad taas hiiglaslikud jäämäed, mis meelitavad kohale nii kohalikke kui kaugemalt tulijaid.

Aiaga on samamoodi. Kõik on justkui pausil, käid ringi ja pead plaani, kuni ühel hetkel läheb kõik korraga käima. Lõikad, niidad, tõstad, värvid, istutad ja õhtuks ei saa enam hästi arugi, kust see hoog tuli. Võib-olla tuleb ka siis mõistmine, et see aeglane ringikäimine polegi ehk niisama ootamine, vaid päris korralik ettevalmistus kevadsuviseks plahvatuseks.

Talveunest ei ärgata ka ju tegelikult raksuga. Algul vaatad natuke ringi, ringutad, teed paar ettevaatlikku liigutust. Võib-olla Peipsi jääminek ongi meie ärkamine. Mitte järsk hüpe kevadesse, vaid vaikne kohalejõudmine, kus iga päev tundub natuke selgem ja soojem kui eelmine, kuni ühel hetkel märkad, et jää on läinud ning vaikne ootus asendunud liikumisega.

26.03.2026
Varnja