Miks ei ole poliitikud enam orienteeritud pakkuma ühiskonnale kestlikke lahendusi?
Hiljutisi meediakommentaare lugedes jäi mind kummitama mõte, kuidas endine Reformierakonna linnapoliitik Pere võttis kokku peamise põhjuse, mis pani teda erakonnast lahkuma. Ta väitis, et erakonnas valitseb “mikromanageerimine” kui keskne juhtimispraktika. Justkui déjà vu’na meenus mulle Taavi Rõivase üle kümne aasta tagune kõne, kus ta sõnastas toonase erakonna visiooni, mille põhiidee oli, et Eesti ei vaja enam suurt narratiivi, vaid peenhäälestust. Aga küsime: ehk on tegemist trendiga, mis on Eesti poliitikat pikemalt vaevanud?
