Hommikul pärast sünnipäeva tähistamist perega, kus seltskonna noorim oli mu 5-aastane tütar ja vanim mu 88-aastane vanaema, ei olnud mul kodus leiba. Kohe hüüdis dramaatiline nõunik mu peas: „Kuninganna, inimestel pole leiba!“ ja talle vastas kõrk hääl: „Söögu siis kooki!“ Leiba polnud, aga kapis oli vanaema toodud rikkalik passioni-sefiiritort ja rohke šokolaadiglasuuriga hapukooretort Iceberg. (Viimast nähes hüüdis kolmas hääl, „Titanicu“ filmist kaptenisillalt: „Iceberg, right ahead!“ [„Jäämägi, otse ees!“] Ühe unise hommiku ja unise pea kohta ikka väga palju kära eimillestki…)
Ajaloolased on ühel meelel, et Marie Antoinette ei öelnud kunagi „Söögu siis kooki!“. Esiteks, kuuldes, et inimestel pole saia, olevat Marie Antoinette prantsuskeelses müüdis öelnud, et söögu siis brioche’i, mis on tõepoolest kallim sai, aga kindlasti mitte kook või tort. Teiseks on leitud sarnaseid lugusid varasema aja folkloorist ka mujalt maailmast. Kolmandaks oli Rousseau kirjutanud enda „Pihtimustes“ sellise loo siis, kui Marie Antoinette oli alles väike Austria tüdruk ja kandis veel nime Maria Antonia. Rousseau kirjutised olid aga revolutsionääridele inspiratsiooniks ja see lahti lastud kõlakas (või isegi muinasjutt) sobis hästi propagandamasina relvaks. Ka tänapäeval jõuavad paljud kontekstist kisutud fraasid klikimagnetiteks ja hambusse üldsusele, kes ei vaevu järele uurima, mis olukorras ja teemas lause sai öeldud. Saadame üksteisele 10-sekundilise sotsmeedia reeli, et vaata, kommentaariks ehk vaid „ebanormaalne“. Selles valguses on ehk hea uudis, et ekspertide sõnul liigub ühiskond taas pikema meedia suunas – tahame lugeda pikemaid, põhjalikumaid artikleid, sest valeinformatsioon on läinud nii mahukaks.


