Kunstnik ja esseist Kärt Hammer arutleb õnne võimalikkuse üle praegusel ajal, mil päevauudiseid lugedes tundub maailmalõpp olevat juba ära olnud.
Ma olen alles päris väike. Pakun, et äkki kolmene. On imeliselt soe suvepäev, mis meeles nagu filmikaader, mida oleksin võimeline rekonstrueerima, kui antaks vahendid. Olen maal vanaema-vanaisa juures, maja taga, seal, kus elutoa akna all on pikk logisev pink ja selle ees vanaema roosipeenar. Peenar on metsik, aga uhke, domineerivad lopsakate fuksiaroosade ja punaste õitega roosid. Maja katuseäärt mööda vonkleb ja valgub kohati allapoole, käegahaaramise kõrgusel, viinapuuväätide puhmas, mis algab sealt vana esiukse eest, mida keegi ei kasuta, sest seal jahedas esikus hoitakse vanaema vanades sukkades gladioolisibulaid ja vanu kummikuid. Katuseäärest on tõmmatud ka pesunöör, kus ripuvad voodipesud, vanaisa väljaveninud aluspüksid ja vanaema piimalapid. Pingil istub just pikast komandeeringust jõudnud isa, jalas helesinised lühikesed teksad ja seljas valge T-särk, pingi ees murul kaks poega mänglevalt lobisemas ja lõkerdamas, roosipeenrasse kukkumas. Rõõmust erutunud, sest täpselt ei mäletagi, kaua isa ära oli? Millal me teda nägime? Aga nüüd on ta siin! Ja päike paistab! Isa süles istun mina, mul on seljas Ameerikast toodud väike valge kleidike, mille rinnal kaks sinist linnukest ja nende vahel roosa süda, mida läbib nool, varrukatel ja kleidi allääres on narmad. Jalas on mul valged aluspüksid, varbad on paljad ja pruunid. Mul on nii hea meel, et isa on lõpuks jälle siin ja käegakatsutav. Samal ajal on mul silmipimestav kakahäda. Aga ma olen kivistunud õnnehetke ja päiksepaistesse. Suvi, roosipõõsas, meie ja isa. Rõõm oli nii üüratu, et sittusin isa täis.
