Ka kõige realistlikumaid filme vaadates olete ehk märganud, et inimesed käituvad nii, nagu nad päriselus pigem ei teeks. Võtan järgnevas ekraanipsühholoogia lühianalüüsis luubi alla mõne korduva elemendi, mis neile, kes vähemalt keskmises mahus filme ja sarju vaatavad, võivad tuttavad ette tulla.
Siinne konspekt võib abiks olla ka algatajatele lavastajatele, vältimaks oma töös klišeelikke motiive. David Lynch näiteks pööras tähelepanu ka pisiasjadele ning kujundas tooli tõstmisest või võileiva tegemisest omaette draama. Tema tegelased käitusid ka pealtnäha tühiseis argiasjus isiku- ja salapäraselt. Selliseid lavastajaid on veel kümneid ja sadu, ometi lipsab ka parimate režissööride töödesse hämmastaval hulgal kummalisi kinnismõttelisi lahendusi, millele kas ei pöörata piisavalt tähelepanu või siis järgitaksegi levinud mudeleid.





