Lähenev jõuluaeg pakub meile kõigile nii hädavajalikku hingetõmbehetke, et kogeda kui mitte pühalikkust, siis vähemalt puhkust. Parimal juhul mõlemat korraga.
Sattusin hiljuti juhuslikult kokku ühe tuttavaga, kes nagu ikka alustuseks küsis: “Kuidas läheb?” Ma rapsasin käega üle lauba, ohkasin ja vastasin, et nii kiire on, isegi sisse ega välja hingata pole eriti aega. “Tead, see pole mingi uudis,” vastas seepeale tuttav. “Kõigil on praegu kiire, ja kõik on kogu aeg väsinud!” Vestlesime veel veidi, soovisime teineteisele ilusat jõuluaega ja läksime kumbki oma teed. Kiirustades ja tagasi vaatamata.
Elisabet Reinsalu
Kasvasin üles Tallinnas, Mustamäel, kus oli minu kodu. Vana-Mustamäe männisalud ja liivapaljandikud ning TPI vastas olev mets olid mu mängumaa. Igakevadised ja -sügisesed jalutuskäigud ema ja õega Nõmmel, kus elasid mu vanavanemad, õpetasid mind armastama inimesi ning arutama elu üle. Suvised matkarajad Lõuna-Eestis ja Läänemaal, kus kasvasid kodumaised käpalised ehk orhideed, koos isaga õpetasid mind armastama loodust. Need vist ongi kaks mu kõige olulisemat teemat- inimesed ja loodus. Mu unistuste päev oleks istuda tundide kaupa mõnes kohvikus ja jälgida möödakõndivaid inimesi või jalutada mõne lähedase sõbraga looduses ja analüüsida elu. Kunagi ütles üks armas inimene mulle, et pane vähemalt suu kinni, kui sa avalikult inimesi vahid. Eks see ole ka põhjus, miks läksin Eesti Muusikaakadeemia Lavakunstikooli õppima näitlejaks. Huvi inimeste vastu. Elu vastu. Vahepeal põikasin läbi Tallinna Ülikoolist, kus õppisin reklaami ja meedia erialal, mis avardas silmaringi ning andis akadeemilise baasi. Olen kahe lapse ema, abikaasa ja Tallinna Linnateatri näitleja. Loe artikleid (47)
