Viimased kuud tunduvad nagu kõige kiirem aeg mu elus. Kuni neljapäeva õhtuni, mil tantsutrennis käis sääres hele plaksatus ja olin maas siruli. Põrandal lamades oli esimene emotsioon isegi… kergendus. EMOs ütles arst, et nädala ma ei kõnni, kolm nädalat ei kõnni normaalselt, ja kuu ei tantsi. Nüüd õpin aeglust.
Eks sügis on olnud igas ametis kiire, aga varem on olnud sellevõrra lihtsam, et hommikul lähen ühte töökohta, teen seal terve päeva asju ja õhtul koju. Vabakutselise õpetaja, lektori, koolitaja ja kõneleja töö tähendab aga pidevat liikumist, võõraste inimeste, ettevõtete ja ruumidega kohanemist. Varem, kui palgatööl käisin, ei olnud mul ka last, kellega on palju toimetamist varajastest hommikutundidest peale.



