Eesti ühiskonnal puudub tulevikuvisioon. Meil pole sihti, mille poole püüelda. Pole isegi sõnavara toimuva kirjeldamiseks. Piirid hajuvad nii sümboolses kui füüsilises mõttes. Piirid kultuuriruumide, veendumuste ja kehade vahel. Eksistentsiaalne kriis levib hallitusena läbi lääne kultuuriruumi ja kuna kõik on tänapäeval omavahel seotud, siis mõjutab see ka siinset ühiskonda.
Ellen Hutter, “Nosferatu” (2024): “I shall persist to join you every night, first in sleep, then in your arms. Everything will be mixed with abomination, and you’ll be knee-deep in blood. Everyone will cry. There will be none to bury the dead.”
