Rein Veidemann kirjutab seekordses autorikolumnis raamatutest, nende saatusest ja tsensuurist, tuues näiteid nii kaugemast ajaloost kui isiklikest kogemustest. Kõneka faktina on eesti kirjakultuur oma eksisteerimise kahesaja aasta jooksul olnud ilma tsensuurita vaid neljandiku – viiskümmend üks aastat!
Laupäev, 8. november on see päev, millest alates saame lugeda end raamaturahvaks. Just sel päeval viissada aastat tagasi on Lübecki toomdekaan Johannes Brandes (1467–1531) teinud oma päevaraamatusse sissekande esimese eestikeelse raamatu ilmumise kohta. Seda võiks võtta ka kui eestlaste ning lätlaste (sest märge puudutab läti keeles ning keskalamsaksa keeles ilmunud raamatuid) teistkordse ja lõpliku pitseerimisena Euroopa kultuuriruumis, mis algas piirkonna koloniseerimisega taanlaste ja Saksa ordu poolt 13. sajandi algul koos sel ajal valitsenud katoliiklusega. 16. sajandil lülitati eestlased, liivlased ja lätlased aga reformeeritud kirikuellu.
