Viimastel aastatel näeb linnaruumis üha enam kunsti. Just uuemate ehitiste küljes ja uusarenduste läheduses või parkides, roherajatistel, väljakuplatsidel torkavad silma erisugused taiesed.

Ja on juhuslikud kohtumised – korraga seisab su ees kuju, nii et komista või otsa! Peale kerget ehmatust võtame aga omaks positiivse kunstilaengu. Näiteks Edith Karlsoni kiskjaloom kui ürgajast välja karanud elusuuruses dinosaurus keset platsi Noblessneris. Võtame uurida kohe lähemalt ja teeme koos hirmuäratava elukaga selfie.

Või Seaküla Simsoni kolm kummitusmunka Taani kuninga aias. Tõsijutt, õhtuhämaruses on nii mõnigi vanalinna romantilisel jalutuskäigul olnu saanud munkade juures kerge kreepsu osaliseks – tumeda mungakuju õõvast õõnsusest väljuv valgus on “creepy”, nagu kostub vahetevahel väliskülaliste rõõmuhüüatuste vahetust reaktsioonist. Sattusid justkui horror-filmi. Samal ajal on need ühed popid kujud, kelle juures end pildi peale jäädvustada.

Siin-seal linnas trehvame ka abstraktsemat plastikat, mis oleks justkui moodsa kunsti galeriist välja tänavale inimeste sekka kippunud.

Mainimata ei saa jätta, et kaasaeg on toonud linnadesse urbaanse tänavakunsti visuaalid, ilmingud: stencil-tööd, grafiti ja viimasel ajal eriti muralid ehk müüri- või seinamaalid. Just viimased on õnnestunult linnapilti koloriiti lisamas, sest erinevalt seinale kritseldamisest ja sodimisest öö varjus ei õnnestu suure seina maalimine n-ö gerilja-ettevõtmisena. Vaid vajab kooskõlastusi ja toetust omanikelt jt.

Mis toimub?

Kas kui Muhamed ei lähe mäe juurde, tuleb mägi Muhamedi juurde? Ehk kui inimesed kunstinäitusel ei käi, tulebki kunst ise inimeste sekka linnatänavatele ja majaseintele.

Kui ajas tagasi hüpata, saab muidugi nentida, et kunst on inimkonnaga alati kaasas käinud ja ümbritsenud tema elukeskkonda. Iseasi, kas siis eelkõige religioossetel, rituaalsetel eesmärkidel, mis polnud mõistagi lahus tema argistest ja praktilistest eluvajadustest. Nii nagu kiviaja inimene joonistas koopaseinale, on inimkond seda teinud oma elukohtades, kodudes ja pühapaikades alati. Keskaegses, katoliiklikus hansakaupmeeste valitsetud Tallinnas-Revalis olid jumalakojad püsti pandud kõigevägevama kiituseks, tulvil kauneid pühakute ja kõigevägevama tegusid tähistavaid visuaale – kujusid ja pilte, n-ö pildipiiblit. Ega siis ju kirjasõna enamus osanud lugedagi. Neid leidus ilmselt ka majade eksterjööris ja interjööris.

Aga ajad muutusid ning 500 aastat tagasi usupuhastusemöllus purustati nn pildirüüstes pühakujud ja paavstiusu pildid. See võib olla küll ka liialdatud legend, sest tegelikult jäi alles päris palju. Lihtsalt viidi silme alt ära ega kummardatud enam luterliku paleuse järgi. Niguliste kirikuski näeme ju külluslikult just keskaja kunsti.

Merko toetusel on meie üle ilma kuulsad keskaegsed kunstitööd äratatud uuele elule – näiteks Bernt Notke “Surmatantsu” ekspositsioonilahendus või taastatud Hermen Rode altar.

Lisaks nende Lüübeki meistrite keskaegsete kunstisaavutuste värskendamisele panustas Merko Niguliste kiriku liftiprojekti, mis on taas andnud ühe suurepärase võimaluse osa saada meie ajaloost, arhitektuurist ja hunnitutest linnavaadetest.

Praegused põlvkonnad teavad ka hilisematest ja päris hiljutistest aegadest monumentide saagasid. Kuidas võimule või “meile” võõrad ja väärad kujud likvideeritakse, vahel ka lõhutakse. Või pistetakse peitu maa alla. Või teisaldatakse väärad ja võõrad mälestusmärgid mujale. Praegu lamavad leninid, stalinid, kalininid ajaloomuuseumi aias pikali. Õuduste pronksiöö “Pronkssõdur” on südalinnast läinud.

Ja täna – avalikelt stalinismiajastu hoonetelt lihvime maha viisnurki.

Minevikus on linnaruumi kujutiste rõhk olnud monumentaalsel mälestamisel, ideoloogial. Valdavalt leidub surma ja leinaga seotud kujusid ning artefakte. Mõned küsivadki: miks on linnaruumis nii vähe värvilisi, rõõmuenergiale ja vabale vaimule pühendatud kunsti või miks pole viljakusesümboleid?

Toetavaks tegijaks kunsti lisandumisele avalikesse hoonetesse ja avalikku ruumi on olnud aastaid riigi tekitatud sund: kunstiteoste tellimise seadus (KTTS, ka protsendiseadus) kohustab kroonurajatiste arendajaid lisama ehitusmaksumusest protsendi kunsti valmivasse ehitisse. Praktika, mis mujal Euroopas aastakümneid kestnud. Kohustus ei käi linna või omavalitsustele ega ka eraettevõtjatele, aga viimased on heast tahtest hakanud panustama.

Merko ja tema aktsionärid on siin olnud eesrinnas

Esimeste seas seesama Taani kuninga aed, mis on alates 2015. aastast koduks kolmele 2,5 meetri kõrgusele pronksist mungale: “Ootav munk” Ambrosius, “Palvetav munk” Bartholomeus ja “Jälgiv munk” Claudius. Tegemist on Tallinna linna korraldatud ideekonkursi võitnud Simson von Seakyli ja Paul Männi tööga “Kolm”. Skulptuure täiendab valguslahendus ja infotahvel linnamüüril. See pole Tallinn kui Disneyland, vaid olete sattunud päriselt vanalinna kummituste kantsi. Siin väravatorni ja Kiek in de Köki vahel kubiseb lugusid ning linnalegende anomaalsetest nähtustest. Ja armas väike Marstalli torn sealsamas on juba 17. sajandist teada kui meie esimene kummitustorn.

Suisa läbimurdeline suurtöö oli aga vanalinna valgustuse projekt. Vanalinna sajandite sügavusest tänaseni hästi ja ainulaadselt terviklikuna säilinud keskaegne kaitsemüür ja kaitsetornid on juba iseenesest Tallinna hindamatu aare. 2017. aastal linna korraldatud ideekonkursi võitnud Soome ettevõtte Lighting Design Collective Oy töö kontseptsioon müüri ja tornide uueks valguslahenduseks äratab kindlusrajatised kui ellu. Just pimedatel õhtutel müüriäärsel jalutuskäigul märkab, kuidas joonistuvad välja detailid ja fragmendid, mõne torni laskeavad saavad justkui suu ja silmad, sosistades oma lugusid. Ja tegelikult saabki ringirändaja haarata telefoni ning kuulata audiogiidist põnevaid jutte Tallinna tornidest. Teostatud valgusprojekt heidab diskreetselt sooja ja õrna valgust, mis aitab avaneda ajaloopärandil ning seob müürilõigud, väravad ja tornistiku õdusa miljööga tervikuks. Pole vähetähtis, et teostatud lahendus andis ka selge energiasäästu.

Noblessneri sadamalinnaku muidu hunnitult moodne miljöö küsib hetkel ehk veel rohkema roheluse järgi. Uut ja vana arhitektuuri õnnestunult kokku viiv tervikkeskkond on küll seni veidi kivine, kuid asumi võimas dominant – mereäär – päästab ja puhastab. Nagu ka väestavad, vääristavad ja lisavad koha vaimu erinevad taiesed. Juba välja hüütud hiigeldinosaurus. Metalli- ja valguskunsti installatsioon “Pesa” – viieaastase Stina joonistatud kurepesa pildist inspiratsiooni saanud hiigelmunadest ehk lambikuplitest valgusinstallatsioon paikneb Peetri tänaval pikalt rakenduseta seisnud valgustusmasti otsas, mis on vaadeldav nii Noblessneri territooriumilt kui ka mööda Kalaranna tänavat liigeldes. Või siinsele enam kui sajandipikkusele kuulsusrikkale laevaehitusajaloole pühendatud kuldne “Lessneri vint”, mis viitab ühele tehasekompleksi rajajale. Ligi 7,5 meetrise läbimõõduga ja 33 tonni kaaluv skulptuur on Alstom Power Elblagi tehases valmistatud ehtne pronksist sõukruvi. Vint toodi Tallinna Naantalist Turku Repair Shipyardist. Skulptuur paigaldati Noblessneri merepromenaadile mitme BLRT kontserni ettevõtte ja partneri toel. Merko projekteeris ja ehitas vindi asukohta vundamendi. Mujal Eestis ega lähiriikide linnaruumis taolist taiest näha ei saa. Lisaks veel mitmed Heigo Jelle skulptuurid nagu “Maa-õhk tüüpi tüdruk” ning “Kaks kolivad suurde linna” PROTO avastuskeskuse lähedal.

Tallinna kesklinna Merko poolt rajatavas Uus-Veerenni elukvartalis, mis saab kunagi koduks ligikaudu 1500 leibkonnale, asub üks linna elavama hõnguga pargimaastik. On avarust ja rohevohavust. On mõnus ajelda, või siis just aktiivselt liikuda. Kaasaegset elukeskkonda ehivad kunstiga Heigo Jelle skulptuurid: terasest ja teraselt mitmetähenduslik ning ehk ka mõtlemapanev “Seenemees” ning vast isegi veidi enigmaatiliselt erootiline “Puhas armastus”, mis kindlasti lisab kvartalile kvalitatiivset karakterit ja – kõvasti kvantumit ehk poolteist tonni armastust. Siinsamas on koha leidnud ka kujur Jass Kaselaane skulptuurigrupp “Lelud”.

Viimase aja üks põnevamaid paiku, arhitektuuri ja avaliku ruumi jõu- ja ilunumber on Arteri kvartal. Arteri kõrghoonetekompleksiga toodi linna tagasi ajalooline Pleekmäe kant. Siit läbi loogelnud kiirevoolulise, linnale sajandeid oma elujõu andnud ja nüüd ammu maa alla peidetud Härjapea jõe kõrgem kallas asub hoonekompleksi tagusel pargialal. Ja võib öelda, et tänu Arteri arendusele on Tallinnas nüüd lõpuks ometi ka oma ratsamonument, mida mitmedki varem linnaruumi nõudnud on. Esimesena paigaldatud ratsamonumendil hoone taga pargi ees aga ei olegi kujutatud ei hobust ega kuningat või keisrit suksu seljas. Metallikunstnik Heigo Jelle loodud skulptuur kannab pealkirja “Jänku ja notsu”, millele lisandub alapealkiri “Ära kaota pead”. Tavainimese silm tabab vast kohapeal esimese hooga paljast naist kaksiratsi nelja jalaga toru ehk siis sea seljas istumas. Intrigeeriv kuju esitab väljakutse, ja annab võimalusi tähenduste otsimiseks. Kas ammutab see inspiratsiooni juba renessansiaegsest sümboolikast, kus hoiatatakse meest, et see mitte liialt oma ihast, kirest ja meeltest mõjutatuna ei laseks end ohjata ega kaotaks kontrolli naise või maiste võlude pärast? Kui oma fantaasiast väheks jääb, võib ju alati pärida tehisaru käest, mis tema arvab. Abiks ikka.

Ja esimene ratsamonument ei jäänud viimaseks – kus on, sinna tuleb juurde! Arteri ees maakivide otsast Liivalaia tänaval leiab suisa õige mitu ratsamonumenti või koguni ratsaväeüksuse. Kunstnik Flo Kasearu hobused ja ratsanikud on teostatud vastupidi traditsioonilistele ratsamonumentidele väikse vimkaga ehk on üsna miniatuursed. Taas mõttekoht, kuid leidub ka suur Flo Kasearu ratsamonument. Võiks mõelda, et selline kuluks ära Revali linnaarenduse käimatõmbajale, vägevale Taani kuningale Valdemar II Võitjale? Kuid ei, päris põnevalt istub ratsahobuse seljas hoopis iseseisvunud noore Eesti ühiskonnaelu vägevaid naistegijaid – Alma Ostra-Oinas, kes tegelikult oli veel lühikest aega ka bolševik Jaan Anvelti abikaasa. Provokatiivne, vahest, aga väga aja vaimuga!

Ja Vabaduse väljaku all asuvast autoparklast, mis juba iseenesest on veidi hämar ning müstiline maa-alune maailm, kus näha sajanditevanused bastionimüürid, leiame Jass Kaselaane hobuse koos usja elukaga embuses. Jass Kaselaane teoseid leiab ka Vabaduse väljaku maa-aluse parkla keskaegsete müüride vahelt, täpsemalt tema skulptuurigrupid “Seitse hiirt” ning “Nemad ja mina”. Nendega koos on sinna endale kodu rajanud Edith Karlsoni hobuskulptuur “Keha ja vaim” ning kipsi valatud lapsesuurused kummitused, mis kannavad koondnime “Draama on sinu peas”. Linnaruumi rikastamine, väestamine ja väärindamine ning inimsõbraliku keskkonna loomine on hindamatu väärtusega tegevus. Samas justkui iseenesestmõistetav nagu hingamine. Kuidas siis teisiti, eks ole? Nagu Merko juht Toomas Annus on öelnud: “Kui meil on võimalus teha midagi paremaks, siis tuleb kiusatusele järele anda ja seda teha. Selles ei ole vaja näha enda ajalukku kirjutamise soovi. Pigem on minu arvates kummalised need inimesed, kellel on kõik võimalused, aga kes ei tee midagi.”

Artikli autor Tõnu Pedaru on ajaloolane.

Lugesid just promotsiooniartiklit. Promotsiooniartikkel on lugejale kasulikku ja huvitavat sisu pakkuv reklaamiformaat, kus ettevõte saab teksti, pildi või video vahendusel tutvustada oma parimaid kogemusi, tooteid ja teenuseid. Kõik “Promotsioon” lood on märgistatud ja Edasi poolt heaks kiidetud kui lugeja jaoks kasulikku sisu sisaldav materjal. “People don’t read ads. People read what interests them, and sometimes it’s an ad.” /Reklaamiguru Howard Gossage/