Eestlus on tohutu varandus. Habras ja õrn, aga samas tohutult kandev. See on põld, millelt võib sündida küllus. Meie hõimu vägi ei ole tubliduses ega maskides, vaid iseolemises. Kui maskid langevad, jääb järele puhtus. See sära, mis tõstab ja paneb ka teised särama. See ongi pühitsus: hetk, mil tunneme, et elu ise on püha.

Rubriigis “Tunne on kõik” jagab Kristjan Järvi augustis toimuva Meelte Videviku rännaku eel oma mõtteid olemisest, tundmustest, loovuse vaikusest ja sellest, mis jääb sõnade, aga mitte tunnete taha. Loo lõpus sisaldub pleilist teemakohase muusikaga, mis täieneb iga uue artikli ilmumise ajaks. Meelte Videvik on rännak helide ruumi ja iseenda sisse – kohta, kus aeg aeglustub ja emotsioonid saavad muusika, rütmide ning pillide resonantsiks.

Pühitsus on kutse. Tunnetus, et midagi tähenduslikku on ees, kohtumine, kogemus, ja Meelte Videvik ise. See on hetk, mil tavaline saab erakordseks: heli muutub palveks, ruum saab kandjaks, inimene avaneb oma eheduses. Mitte vormide või uskumuste kaudu, vaid läbi kohalolu, mis ületab hirmu ja piirid.

Kõik, mida oleme koos sinuga läbi käinud – rahu, mis algab vaikusest; uudishimu, mis äratab; aktsepteerimine, mis avardab; tänulikkus, mis sosistab elu õrnust; kergus, mis tõstab meid koos. Kõik need on olnud sammud pühitsuse poole. Pühitsus seob need ühte. Ta on seisund, kus elu ise saab pühaks, kus meie hõim meenutab end loojatena ja kannab edasi puhtuse tunnet.

Sära ja pane teisi särama. Nii lihtne see ongi. Ja ometi nii haruldane.

Meelte Videvik on pühitsus, see on rännak, kus elu meenutab end puhtusena, hõimuna, koosloomena. Seal, kus muusika ja loodus põimuvad, ei pea me enam midagi tõestama, piisab, kui oleme ja lubame olla.

Kohtume Videvikul! Kohalolemise hetkes, mida ei saa edasi lükata.