Müks on tore maakeelne sõna. Etümoloogiasõnastik annab selle päritolu üle mõtisklemiseks mitu vihjet. Ühest küljest on väike kühmuke müks. Tavaliselt tekib see väiksemat sorti hoobi (soome keeles “muksu”) tagajärjel. Isuri keeles tähendab “muksaa” tasakesi toimetamist. Sellega on lähedane karjala “mukšata” ehk pehmelt ümber ajada ja kukkuda lasta. Igal juhul on tegemist väliskeskkonnast tuleva vopsuga, mis tõukab mingi asja tasapisi liikuma.
Sama asjaga on seotud proto-indo-euroopa “mew”, millest tuleneb ladinakeelne “moveo” (ma liigun) ja sellest omakorda “motivus”, mis märgib seda, kui midagi on liigutatud. Sel moel ongi prantsuse ja sealt edasi inglise keele mõjul jõudnud meieni sõna “motivatsioon”. Kui miski müksab meid, siis oleme motiveeritud midagi ette võtma. See müks võib tulla seest või väljast. Sisemine müks innustab meid pikemalt ja välimine kiiremini.
Toon paar näidet.
Võimlen peaaegu igal hommikul ja sörgin veidi joosta. Peamiselt müksab mind sisemine hirm: kui ma ei võimleks, siis kes teab, mil saabub päev, kui mu jalg ei tõuse enam piisavalt kõrgele, et ronida jalgratta selga, mille lapsetoolis me tütar. See oleks ju kurb, kui ma ei saaks teda sõitma viia.
Kui ei liigutaks (“mew”) end, siis ei pruugi mul pärast pikka motosõitu ratta seljast maha ronimine enam nii hästi sujuda, sest kere kipub minu hirmuäratavas keskealises vanuses mõnesaja kilomeetriga kangeks jääma. Kui ma ei liigutaks, siis ma ei pruugi tõbedega nii hästi toime tulla, kui praegu, ja mõistus hakkaks rohkem takerduma ja vembutama kui praegu.
Ma ei taha öelda, et mu ainus sisemine motivaator on hirm.
Sealt leiab teisigi ajendeid. Soov eristuda. Lood, mida endale olen harjunud enda kohta jutustama a la “Sa tuled peaaegu alati toime”. Soov olla eeskuju, mitte hoiatus. Tahe olla oma töös üha meisterlikum. Lootus mõista, miks midagi teen, ja mõnu, mida pakub asjade valmis saamine ja tegude lõpetamine. Müks võib olla ka väline: keegi meelitab piisavalt mahlase porgandiga või annab kaikaga valusalt vastu kannikat. Mõlemal juhul lippad mõnda aega, ent kui sisemist motivatsiooni ei järgne, lõppeb hoog sama kiiresti kui algas.
Tõeline liikumissund on sisemine.
Üks oluline asi veel, millele vihjab tavapisi toimetamist tähisatav isurikeelne “muksaa”. Tark ei torma. Motiveeritud inimene toimetab järjekindlalt ja rahulikult, mitte ei jookse ummisjalu amokki ihaldatud lõppseisundi suunas. Rahulik sihikindel toimetamine suurendab motivatsiooni.
Võib-olla oleks mõistlik võtta väike hetk ja mõtiskella, mis sind müksab sisemuses ja annab hoogu. Proovi. Kui mõte ei taha käima minna, siis lappa mõnda raamatut. Soovitan neist kaht. Susan Weinschenki “Kuidas panna inimesti tegutsema?” kaardistab inimese motivaatorid ja annab eri olukordades teiste inimeste motiveerimiseks konkreetsed stsenaariumid. Nutikas inimene taipab, et motivaatorite mitmekesisuse poolest sarnaneb ta liigikaaslastega ja suudab raamatut kasutada ka eneseanalüüsis. Mihály Csíkszentmihályi “Kulgemine” aitab mõista, kuidas luua endale iseenesliku tulemusliku tegutsemise eeldusi ja nautida mõtestatud loomisest täidetud elu.
Üks oluline asi veel. Niiehknaa müksu mõju haihtub lõpuks ja hoog hääbub ning seegi on loomulik.
Kristjan Otsmann
Kristjan Otsmann on keskealine Eesti mees, isa ja abikaasa, aja- ja projektijuhtimise koolitaja, mootorrattur. Loe artikleid (11)
