Ehkki kurdi küsimus pole ainus põhjus, miks Türgi demokraatia on kriisis, on see kestvuse ja sügavuse poolest kõige olulisem. Kui ühiskonna kohal ei ripu enam kauakestnud, ülimalt vägivaldse konflikti vari, tuleks see Türgi võimalikule demokratiseerumisele abiks. Kas optimismiks on põhjust?
“See on parim, mis viimasel ajal Türgis juhtunud on!” alustab tugeva kurdi aktsendiga türgi keeles juttu väikese turismifirma omanik, kes oma logiseva minibussiga viis meie reisiseltskonda mööda augulist teed Nemruti kraatrijärve äärest oma kodulinna, et saaksime järgmisel päeval asuda teele Diyarbakıri suunas. Elav arutelu kurdide hulgas sai alguse uudisest, et sel päikeselisel päeval, 12. mail, oli Kurdistani Töölispartei (PKK) otsustanud oma vaimse juhi Abdullah Öcalani üleskutsele kuuletudes „laiali minna” ehk relvastatud võitlusest loobuda. Meie bussijuht elab Tatvani linnas ja kuulub ühte kurdi hõimudest, milles on kokku 2 miljonit inimest. Konservatiividena hääletavad nad enamuses president Erdoğani juhitava Õigluse ja Arengu Partei (AKP) poolt.
Hille Hanso
Hille Hanso on Türgi ja Lähis-Ida välis- ja kaitsepoliitika kommentaator ja analüütik, vabakutseline teleprodutsent, ajakirjanik ja inimõiguslane. Muuhulgas uurib ja kajastab ta aktivismi ja inimõiguste olukorda üle ilma. Hansol on magistrikraad Lähis-Ida uuringutest Istanbulis, kus ta ka suurema osa ajast elab. Loe artikleid (22)
