Kui midagi välja tuua, siis seda, et hiphop säilitab oma erinevad nurgatagused ning laieneb samas üha, pop-elektroonika õitseb, aga ei jõua massidesse, elektroonikuid ja akadeemikuid on kohati võimatu eristada ja rock kehtib ainult siis, kui ta ise end jõuga kehtestab. Kah nagu ?-jutt. Üldiselt on vist targem võtta asju ükshaaval, säilitades samal ajal tervikpilti, aga mitte liialt üheülbaliselt üldistada. Ülevaade on esmalt ilmunud ERRi kultuuriportaalis.

Rejjie Snow – “Dear Annie” (BMG)

Rejjie Snow on Dublini räppar Alexander Anyaegbunam, kelle kohta ma ei tahaks öelda räppar, nagu ei taha seda öelda ka Anderson. Paaki või Kendrick Lamari kohta. Nad on muusikud, kes on võrsunud musta muusika rikkast genofondist ja liiguvad seal rikkalikes allikates nii vabalt, et võimalik on ainult värske isiklik tõlgendus. Rejjie mõmiseb, aga see pole mõminaräpp, vaid vastupidi, tema jorin on isegi vanamoodsalt meloodiline, magamistoatrubaduurilik, ja johtub autori vokaalsest tämbrist. Igal teisel juhul olekski masinatega ärakrutitud tämber etem, ent mitte Rejjie puhul.

Igas meres on tänapäeval plasti rohkem kui adru, nii et miks mitte hiphopielus vahelduseks midagi naturaalset, 90ndate pop-RnB produktsiooni, 70ndate analoogsünte ja sulneid sulinaid. Tegemist pole siiski õndsa lapsepõlve pildialbumiga, fuck‘id voolavad ka Rejjie huulilt ning helitoodangus aiman iroonilisi noote ja viiteid mingile lounge-utoopiale, mis on kohati üle võlli keeratud.

Rae Sremmurd – “SR3MM” (Eardruma)

Trap-album, mis võiks olla (kõrvus, vahel). Mississippi duo Rae Sremmurdi “Stremmlife’i” seeria kolmas osa on ise kolmeosaline, koosneb kolmest mõttelisest 9-loolisest plaadist ja kestab kaks tundi ja 21 minutit. Mingi kolme-haigus. Seda korraga vastu võtta on mõttetu, aga selle üüratu mahu sees esineb üllatavalt vähe äralangemishetki.

Arvestades, kust trap on tulnud: suht servapealsed stiilid nagu crunk, hyphy, witch house jne, on kesktee-trap juba viimased paar aastat jube kuivaks muutunud. Post Malone, Lil Uzi Vert treivad standardeid. Future, Lil Yachty on igavaks läinud. Jne. Rae Sremmurd säilitab algträpi teravuse ja pinevuse ning lisab mahlaseid sünte, basse, värinaid ja trummikäike, samuti maaniat ja tšutike julma gruuvi, nii et palun väga.

DJ Koze – “Knock Knock” (Pampa)

30 aastat tegutsenud Saksa techno-produtsent DJ Koze liigub järjest enam tantsupõrandalt kõrvale ja kui ta oma teisel albumil “Amygdala” (2013) istus aknalaual lillepoti kõrval, siis nüüd on läinud peosaalist üldse välja, terrassile, või kuurikatusele, kuidas kellegi pidu, pakkudes täiuse poole püüdlevat suviselt mahedat chill-out-poppi.

20. sajandi lõpus, nullindate alul tegutses hulk downtempo-elektroonikuid, kes tegid digitaalsete saundidega ja esoteeriliste sämplitega popmuusikat kuulamiseks, mitte liigutamiseks. Prantslaste Télépopmusik, norralaste Röyksopp, Bjørn Torske ja Todd Terje, sakslaste International Pony, ameeriklaste Thievery Corporation jne, mõni neist tegutseb siiani. Kuna nende produktsioon on olnud keskteepopi jaoks siiski liiga veider ja rõhk on pigem kudedel ja saundidel kui löövatel refräänidel, siis on nad tihti mittetõsiseltvõetavateks kohvilauaartistideks taandatud.

Koze kannab nüüd hedonistliku muusika traditsioone edasi, tõestades, et heakõla ja pehmust saab väljendada loovalt ja kunstipäraselt, olemata pelk maastikumaalija. Liiati on chillwave minema voolanud, yacht rock juba jälle pole enam moes, balearic tõuseb ja mõõnab, nii et värske downtempo täidab nišši, kus oli auk, vähemalt enne DJ Kozet. Muidugi sõna downtempo mitte-tantsu-elektroonika kohta ei kehti enam, aastal 2018 tantsitakse palju aeglasema muusika saatel.

The Weeknd – “My Dear Melancholy” (Universal)

Ülimalt sümpaatne, et magamistoa voodi alt tulnud endine miksteibiproff The Weeknd ei jätka pärast superstaariks saamist EDM-ile lähenenud popiga, mida pakkus iseenesest päris veenval moel tema viimatine pikk plaat “Starboy” (2016), vaid teeb vähemalt vahepeatuse kaemuslikemates ja introvertsemates RnB-soppides. 22minutise 6 looga plaadikese pealkiri ütleb tegelikult kõik ära: öised nukrad ilusad viisid, mille produktsioon on samas julgem ja uuenduslikum kui tema kolmel triloogiajärgsel albumil.

Jazzy Bubblez – “Henny Kravitz” (Legendaarne)

Jazzy on Eesti hiphop-kutt, kes oma biite Ameerikasse eksportinud, eks ole imelik, aga avatud maailm ja kõik see interneedus, eks ju. Tore on, tegelikult siin listis tillukese avansina mul ta, esindamas Eesti käsitööräppareid (kuigi ta on rohkem produtsent, treinud lööki ka Beebilõustale ja RunDough’le.

Veidi leige ja loid on see sõna jõud siin plaadil tegel’t, nii muusikaliselt kui sõnumilt, aga vaimukamad, teravamad noored Nublu või Väike Pede: a) pole albumini jõudnud, b) jäävad Bubblezile oma lugude produktsioonis sajaga alla. Just täiesti tõsiseltvõetav (miks peaks muusikat tõsiselt võtma, on iseasi) instrumentaal on see, mis selle mittetõsiseltvõetava verbaariumiga (miks peaks sõnu muusikas tõsiselt võtma, on iseasi) plaadi soovituste sekka lennutab. Olee olee träpp.

Aga kui ma mõnikord olen öelnud, et käsitööräpp on uus punk, siis seda see pole. Aga kui mõned kohalikud eakamad ja auväärsemad räpikonservatiivid ihkavad räpi-porschet, siis seda see ka õnneks pole. See siin on mingi noorte värk, noh.

Oneohtrix Point Never – “Age Of” (Warp)

Oneohtrix Point Never on Massachusettsi eksperimentaalelektroonik Daniel Lopatin, kes tegi juba kolmanda albumi oma lapse- ja noorpõlve lemmikleiblisse Warp. Küll on Oneohtrixi muusika kohta eri aegadel öeldud ambient, glitch, IDM, vaporwave, drill’n bass, new new age, hüpnagoogia, sündirokokoo ja noise ja kõik nad on sama hästi nii valed kui õiged ning stiilide loetelu võiks jätkata. Lopatin teeb autorielektroonikat, mida loo lõikes võiks ju klassifitseerida, albumiti juba enam mitte. Huvitav on see, et ehkki meeldivalt eklektiline, on tema käekiri umbes kümnendal albumil ometi äratuntav. (Umbes kümnendal, sest hirmsasti tahaks tema põhidiskograafiasse mahutada ka varaste lugude kogumit “Rifts” (2009) ja mullust saundträkkplaati “Good Time”.

Jätkuvalt puuduvad lugu läbivad ühtsed rütmid ning poppalalikud struktuurid, me ei tea, kuhu me üht või teist hetke kuulama asudes järgmisena satume, aga see pole kõigest seiklus ja mingi avantürism. Lopatin tekitab üllatavalt harmoonilisi ja heakõlalisi hetki, aga raiskab neid müra ja kriginate vahele, teisalt tekitab küsimuse: mis on üldse muusikas ilus ja miks? Ja kui mingi meloodia tundub taevalik, võibolla pole seda ilmutust vaja esitada kauem kui näiteks kuus sekundit? “Age Of” pole ta eredaim saavutus, selleks jääb pigem “R Plus Seven” (2013) või seesama “Good Time” või hoopis produktsioonid Anohnile, kuid “Age Of” on plaat, millega on põnev suhelda ka sellel, kes eksperimentaalelektroonikat iga päev ei kuula.

Nils Frahm – “All Melody” (Erased Tapes)

Nils Frahm on klassikalise muusika taustaga pianist, kes liidab akadeemilise muusika tausta kõige moodsamate lähenemistega produktsioonis ja heliloomes. Frahm kuulub uude klaverdajate põlvkonda, kus lisaks talle annavad tooni näiteks Max Richter ja Hauschka. Nad on pianistid, kes ei tee liiga akadeemilist muusikat, vaid vaatavad tulevikku.

Nightmares On Wax – “Shape The Future” (Warp)

Nightmares On Wax on inglise elektroonik George Evelyn, kelle ainuomase saundi komponendid on juba 30 aastat samad: funk, hiphop, soul, sämplite tulevärk ja elektrooniline tantsumuusika. Justnagu tavalised asjad, aga neist loob ta meloodilise ning vaikselt gruuviva loojangupopi kanga, millega reivarid 90ndatel “alla tulid”, kanepikollid “üles läksid”, rikkad dinner-pidusid pidasid või mida siis täiesti normaalsed ilmsüüta inimesed… lihtsalt kuulasid, sest on ilus ja haarav muusika.

Muidugi paigutati Nightmares On Waxi 90ndatel ka triphopi alla nagu tollal kõiki uusi ja huvitavaid aeglasema tempoga asju, aga see oleks lihtsustus. Tänaseks on NOW teinud seda, mida ühelt loominguliselt inimeselt ootakski: säilitanud oma eripära, aga liikunud ajas ja helis edasi. Kinnituseks lugu plaadilt, Moodymanni kerges remiksis:

Puuluup – “Süüta mu lumi” (Õunaviks)

Puuluup on Pastacas ehk Ramo Teder ja Marko Veisson. Neil on Viljandi taust nagu mulgi. Aga see ei ole folgi taust. Pastacas on ju sama palju Vennaskond, Aphex Twin ja Miles Davis kui eesti või mulgi folk.

Veisson on sotsiaalantropoloog, sealt võibolla tuleb folki mängu. Muidugi nad esinevad Viljandi Folgil ja mujal folgil. Aga sinna ma tahtsingi jõuda: folkmuusika ideaalis pole konserv, vaid elujõuline stiil. Nii on Puuluubis punki ja räppi, siirast ekstaasi ja elektroonilist moonutust, hullust ja vallatlust. Valevene ja vale-eesti ja valeketšua ja valesoome keeli “õigete” keelte kõrval. Keel ei ole ainult institutsionaalne moodustis, keel on ka mäng ja seda nad oskavad nii sõnas kui musas.

Kali Uchis – “Isolation” (Virgin)

Colombia päritolu lauljanna Kali Uchise avaplaat pakub kerget ja hõrku, aga mitte nii lihtsat poppi, nagu saundi helguse ja nõtkuse järgi võiks tunduda. Hõlpsalt vastuvõetav 90ndate RnB ja põgusate kariibi mõjudega muusika on nüansirikas, peenelt produtseeritud ja helikeelelt mitmekesine, mistõttu ei hakka igav ka korduvate kuulamiste järel. Plaadi taga on terve armee tipptegijaid: Autumn Rowe, BadBadNotGood, David Sitek, Gorillaz, Greg Kurstin, Kevin Parker, Sounwave, Steve Lacy, The Rude Boyz, Thundercat – kui ainult mõned (jah!) välja tuua.

Vaatasin huvi pärast siis tabelikohti, mida ma muidu kunagi ei tee: US 32 ja UK 62, mujal enamasti kõvasti madalam. Perfektne pop-plaat, mis on liiga hea, et lüüa läbi.

Zahir – “What Noise?” (ise välja antud)

Kirjutasin 23. mail muuhulgas nii: “11 aastat eelmisest albumist “Green Means Go” eeldab justkui paleepööret. Et olime, tegime, mõtlesime, küpsesime ja piraki. Ei, midagi uut ei ole. Aga sellisel metsikul kujul rock on monstrum, mis loob end kogu aeg ise igal sekundil uuesti. Nagu marmorvähk.

Küsimus on sisemises veendumuses. Kui artist endas ei kahtle, siis kandub see ka kuulajaile. Noise, bluus, punk, raske asi. Võiks muutuda koormavaks. Päästab pohhuism. Mul ei teki küsimust motivatsioonist, miks neil seda vaja teha. Et tegime jälle ühe plaadi. Kuulake, ehk meeldib. Ei ole sellist pakkumist. Kuulajale lärtsatatakse see energia näkku. Võta või sure.” Saab kuulata Bandcampist.

Mouse On Mars – “Dimensional People” (Thrill Jockey)

Mõtlesin siin ja ühesõnaga et lähen kergema vastupanu teed ja soovitan vahelduseks Edmund Hõbe sõnadega, sest ma praegu paremini niikuinii ei oska: “Mouse On Mars säilitab läbi terve albumi lisaks sidusale visioonile ka kompromissitu, ent mängulise lähenemise elektroonilisele muusikale, mida ei saa klassifitseerida. Mis muusika see on? On see mingit sorti futuristlik jazz või on Mouse On Mars külas oma “Niun Niggung” kuni “Idiology” (1999-2001) perioodi postrock-eksperimentalismi veidi footwork‘i mõjude võtmes? Ei pääse mõõda ka ambient-tekstuuridest ega isegi mitte krautrock‘ist ja dub‘ist. Tuntud headus säilib, siiski on ka värskust. “Foul Mouth” toob keskel sisse moodsamat alternatiivse RnB tunnetust, “Parliament Of Aliens” integreerib folgiviiulit oma abstraktsioonidemaale ja lõputeema “Sidney In A Cup” on ehtne yacht-rocki pastišš. Elektroonilise muusika veteranidena on Mouse On Mars sedapuhku suutnud serveerida eelmistest albumitest piisavalt erineva, samas klassikaliste plaatidega võrdlust kannatava teose.”

Forest Swords – “DJ Kicks” (!k7)

Ega tavaliselt DJ-mikse ei pane siia, aga läbi aegade mainet säilitanud ja ajaga ülisujuvalt kaasas käinud seeria “DJ Kicks” ise vääriks soovitamist ja eriti see väljalase: Liverpooli psühhotrooniku ja dubisti Forest Swordsi valik on kogu kirevuses ometi tervikliku albumi mõõtu heliteos. Vaatame ainult, kes mängivad: The London Bulgarian Choir, Rhythm & Sound, Neneh Cherry, Dead Can Dance, Baka Forest People Of Southeast Cameron, David Toop, Kara-Lis Coverdale, Laurel Halo, Disjecta, Demdike Stare, Orbital jt, sealhulgas Forest Swords ise. See on ääretult ligitõmbav kogum gootitroonikat ja hämaruse serva alt piiluvat kaasaegset saundi. Proovige.

Actress x London Contemporary Orchestra – “Lageos” (Ninja Tune)

Actress on briti elektroonikamuusik Darren Cunningham, kes teeb 21. sajandi techno‘t. Tema techno kätkeb oma aega, kuhu kuuluvad UK bass, hyperdub(mitte plaadifirma, vaid stiil) ja ambientlikud maastikud, mida ta pea 15 aasta jooksul on eksperimentaalsete biitidega sulpsuma pannud.

Stilistiliselt küllaltki haaramatu tüüp laiendab värskel väljaandel tegevusvälja veelgi, kutsudes selja taha Londoni moodsa orkestri. Paberil (ekraanil) kohmakas ja ehk klišeelikki kooslus voolab aga nurkadeta kokku: tulemuseks uusklassikaline kujutav helikunst, kuhu vaimselt on põimitud nii Arvo Pärti kui Steve Reichi. Ent minimalism pole siiski Actressi omadus. Temal on alati mõni müra ülearu. Mis muudab kuulamise pinevamaks. Ja äratrippimise asemel hoiab paganama ärkvel.

Biosphere – “The Hilvarenbeek Recordings” (Biophon)

Biosphere’i umbes 12. album läheb sõna otseses mõttes selle Norra ambientmuusiku rohujuure tasandile: alati välisalvestustest inspiratsiooni saanud, aga neid tegelikult vähe kasutanud Geir Jenssen lõi plaadi Hollandi farmis, nagu plaadi nimigi ütleb. Seal toimus Incubate festival ja Geir jäi karjamaadele töllama ning talli nokitsema.

Keskkonnateemalisi dokfilme vaadates ja artikleid lugedes jääb mulje, et nagu õue astun, komistan plastprügi otsa ja midagi puhast enam maakeral polegi. Tegelikult umbes nii see ongi ja me sööme ja joome seda ka sisse ja kuna me ise oleme juba parajad plastmehikesed ja -naisukesed, siis kuulaks vähemalt puhast heli. “The Hilvarenbeek Recordings” leiab murult ja viib tehnoloogia abil mõttelisele orbiidile, umbes nagu meie Taavi Tulev.

Leslie Da Bass – “Koridorid” (Kreatiivlennuk)

See on popmuusika, kus kohtuvad ühelt poolt siinkandis vette segatud romantiline dekadentrock (Kino, Vennaskond, Metro Luminal), teisalt kõige moodsam popsaund: emo rap, laptop-pop, post-EDM (kergem, õhulisem variant siis tollest traktorist), digi-RnB. Ja muidugi tsipake trap‘i.

Ja hea, et Leslie on naised appi võtnud laulma, sest tema enda jorin on tore küll, aga natuke introvertne, samas, kui uus album on särisevalt särava saundiga suvemuss. Muidugi tillukese morbiidse algega, nagu Eestile on kombeks. Melanhoolset ilu annavad eriti lood “Armastus on pime” Reilika Saksaga, “Tühjad toad ja meie” ning “Kätlinil ei ole täna tuju”.

DJ Taye – “Still Trippin” (Hyperdub)

Teklife’i kamba liikme DJ Taye juured on ghetto house‘is, footwork‘is ja räpis ja Taye on Teklife’i asutaja DJ Rashadi (puhka rahus) vaimne järglane kindlasti. “Still Trippin” lisab aga oma ameerika (ja eelkõige muusikaliselt Chicago, kuigi Taye ise sealt ei pärine) allikatele lisaks võibolla tahtmatult briti tänavamuusika puute oma värskekõlalisel debüütalbumil. Seosed tekivad grime‘i, Londoni tänavabassi ja post-dubstep‘iga. Ilmselt on see DJ Taye sulam tekkinud aga ookeani ja žanripiire ületades meelevaldselt, mitte mingit avaldust tehes, sest plaadil on palju juhuslikku, ning kohatine kohmakus lisab noorele helile ainult ehedust.

Eoins – “Rites” (Seksound)

Kuna Madisega istusin tükk aega vastakuti kenasti laua taga tööl, siis ise keeldun arvustamast, aga seda tegi kultuuriportaalis hea kolleeg Tõnu Karjatse. Väike lõik:

“See on seiklus mööda popmuusika ajalugu ja kultuurilisi kihistusi. “Retrospect” saadab tervitusi Ian Curtisele ja David Bowiele, “Forever Gone Astray” Throbbing Gristle’ile ja Mark E.Smithile, “Sudden Death Mode” britpopile ja Suede’ile ning seda loetelu võib jätkata. “Rites” on album, mis nõuab tähelepanu. Mitte ainult meedialt, vaid ka kuulajalt. Tähelepanelikku kuulajat premeerib ta uute avastustega, “Rites” on kui muusikaline filosoofia, eelnenu isiklik lahtimõtestamine läbi muusika, tulemuseks on heliesseede kogumik, mille kuulamisele eraldatud aeg pole raisatud.”

Yo La Tengo – “There’s A Riot Goin On” (Matador)

Ei jõua praegu ise arvustust kirjutada, sestap kirjutan hea meelega alla (peale) Edmund Hõbe sõnadele ERRi kultuuriportaalist: “Hoolimata albumitiitlist pole Yo La Tengo viieteistkümnes stuudioalbum ei bändi kõige mässumeelsem ega poliitilisem avaldus. Rõhuasetus on vähem trio mürapopilikul poolel ja rohkem atmosfäärilistel ja teksturaalsetel aspektidel. Kauamängiv on salvestatud produtsendita, trio salvestas kokkumängu proovikas ja lasi hiljem John McEntirel miksida. Yo La Tengo alustab plaati krautrock-instrumentaaliga “You Are Here”, hoides edasistel teemadel vokaalid kõigilt kolmelt liikmelt pigem lisainstrumentide rollis ja paigutades albumi keskele kolm pikemat ja aeglasemat teemat: ambient-folgilik kitarripala “Dream Dream Away”, voogavate burdoonidega “Shortwave” ja kosmiline indie-jazz-trippimine “Above The Sound”.”

Kago – “Yhel pyhapäeval” (Õunaviks)

Lauriga oli meil lapse- ja noorpõlves ühine hoov ja mingil ajal bänd ja midagi, nii et mina siin ei arvusta midagi, küll aga kiidan takka. Arvustab Erni Kask:

“Üllatas, et see plaat on nii virtuoosne. Eriti saundi mõttes. Ka sämplid ja kõlksud tunduvad hetketi kuidagi liiga paigas (“Ilmutus”). Küsimus ei ole vist selles, kuidas seda päriselt salvestaud on, vaid kuidas see kõik kokku kõlab. Ja kõlab ootamatult hästi, mis natuke segab. Kui kilkav tüdrukutirts läheb kööki, sööb kohukest ja seda vaatab aknast varblane, siis see on iseenesest muidugi midagi sellist, mis paneb härduma. Ja ma olen valmis seda tegema. Sama tunne väljendub näiteks “Lerboodi” klaveritrillerduses. Imeilusalt põgus.”