Eestis võttis pika laua traditsiooni taaselustamine üllatavalt kaua aega. Ei tea, kas sellepärast, et vanematele inimestele meenutas see raskelt läbi elatud nõukaaega või tundus nooremale generatsioonile võõrastega ühes lauas istumine liiga suure suhtlusväljakutsena. Aga järsku, nagu kusagilt tammi tagant purskav vesi, said alguse arvukad pika laua peod, kas siis ühe linna, suguvõsa, ettevõtte või sõpruskonna omad.
Ka pulmalauad tellitakse ümmarguste kümne-kaheteist inimese laudade asemel hoopis joone järgi rivvi paigutatuna. Kohad, kuhu lauad üles pannakse, lähevad järjest põnevamaks. Tänava asemel minnakse pidutsema metsa, õitsvasse õunapuuaeda, sohu, mahajäetud tööstusangaari. Võite vaid ette kujutada, kui palju pika laua taga sündivaid tutvusi viivad uute suheteni, ühiste tegudeni ja avardavad suheldes maailma me ümber. Järgnevalt sobran oma mälus, meenutades märgilisi sündmusi pikast lauast, ja räägin täpsemalt mõnest erakordsest selle aasta suveperioodil toimuvast pika laua peost.