Siin lõunas on melanhooliat ja elevust samal ajal.

Tee Võrru on hüpnotiseerivalt pikk. See lihtsalt jätkub ja jätkub ja isegi Kanepi poole keerates kerib see veel pikemalt edasi. Aeg jääb seisma siin või kaob üldse. On vaid mets ja veel rohkem metsa, mille vahele on paigutatud talusid ja vanu kirikuid. Sa kaotad oma taju siin, unustad, kus oled. Kaplinski elas kunagi siin kuskil. Ma arvan, et see ongi mingi kummaline Kaplinski moodi koht. Vahetult Võru linnast väljas asub isegi asula nimega Magari, mis tähendab itaalia keeles midagi sellist nagu “kui ainult” või “ma küll sooviksin”. See on õige, mina mõtlen tihti sellest mööda sõites: magari! Ma küll sooviksin! Kui ainult!