Nüüdisaegne maailm on müra-, pildi- ja lookeskne, Maeterlincki maailm vaikuse- ja kujutluskeskne. Belgia kirjaniku Maurice Maeterlincki esseekogumikust “Vagurate aare” (EKSA 2024, tõlkija Maria Einman) tõukunud mõtteid vahendab Kärt Hellerma, tuues mängu ka Tõnu Õnnepalu teose “Õhtupäike väikestel majadel” (Paradiis, 2024).
“Vagurate aare” nägi algselt tükivalgust 1896. aastal. Sel aastal sündisid mu vanavanemad – nii-öelda igaviku seisukohalt polegi see nii kauge aeg. Ometi on Maeterlincki esseed nii teemadelt kui käsitlusviisilt nüüdisaegsetest mõtteviisidest valgusaastate kaugusel.
