Laupäeva hommik. Olen üksi maal, mul on aega iseendale ja otsutasin, et alustan taas oma tagurpidikõnniga. Tagurpidi kõndimine annab meile teistmoodi tunnetust, arendab me meeli ja kehakordinatsiooni, intuitsiooni. Avastasin selle eelmisel suvel. Mäletan, et alguses oli mul raske lasta end kontrolli alt vabaks. Oli ebalev tunne, oleme ju harjunud usaldama rohkem oma silmi ja käima “edasipidi”. Aga vahel on vajalik harjumust muuta, treenida teistmoodi olemisi, tunnetusi.
Võtsin end paljajalu ja hakkasin kõndima. Tunnetades maapinda jalge all, kuulates hääli ümberringi, hingates sõõrmetesse suvealguse lõhnu.