Elamusterohke nädal Torontos on nüüd läbi saamas. Tegelikult lõppeski EMW teisipäeval Estonian Voices kontserdiga, kuid hing alles seedib kõike kogetut. Mõtteid on nädala jooksul tekkinud palju ning eelarvamusi on päevast päeva kinnitatud ja siis jälle ümber lükatud. Kui sujuvalt kahe kultuuri kohtumine siis läks?

Nagu esimeses artiklis mainitud, algas festivali teine pool ürituse vast kõige uhkema kontserdiga, mis toimus koostöös 21C Music Festivaliga, lubades seega Maarja Nuudile ning Vox Clamantisele laiemat kõlapinda. Prestiižsesse Korner Halli saabunud kuulajad viidi imelisele rännakule läbi Nuudi maagiliste pärimusmuusika interpretatsioonide, Hendrik Kaljujärve lisatud sünged tekno kihid mõjusid orgaaniliselt ning hetkeks tekkis mõte, et kas Vox poleks pidanud hoopis Maarjale eelnema.

See mõte kadus küll üsna kiiresti. Mitte, et Maarja oleks kuidagi halvem olnud, kuid Jaan Eik Tulve ning tema koori pühendumus ja puhas ilu liigutasid sügavamalt kui miski muu, mida lähiminevikust mäletan. See oli üks nendest kontsertidest, kus aplausid mõjuvad kohatult. Sellega oli isegi kavas arvestatud, jättes publikule vihjeks repertuaari nimekirja vahele tühimiku, kuid see detail jäi ilmselt paljudel tajumata.

Teoorias eestlased, praktikas kanadalased

Siin kohal joonistus välja juba varem vaikselt tekkima hakanud arusaam Eesti ja Kanada publiku kuulamiskultuuri erinevustest. Ma ei taha kedagi solvata või kuskilt kõrge hobuse seljast targutada, kuid jälgides nädala jagu erinevaid kontserte ja reaktsioone, siis tundub, et üldiselt seedib siinne kuulaja süvakultuuri pisut raskemini kui kodu oma. Kanada eestlaste uuem põlvkond on siiski pigem eestased teoorias, praktikas on nad kanadalased. 

Peale kontserti muljetasid eestlased, kuidas kunst ja muusika võivad tõesti maailma päästa ning kuidas see on olnud siiani üks kauneimaid viise EV100 tähistamiseks. Ei lähegi alati paatosest nõretavat värki tarvis. Kanada eestlased tundsid aga, et ehkki kontsert oli imeilus ning muljetavaldav, väsitas Vox nad siiski pisut ära. Publiku ja muusika vahel oli tunda esmakohtumistega kaasnevat arglikkust ja arusaamatust. Inimesed proovisid siiski kaasa elada ja huvi oli olemas, aga selleks, et eesti kultuur Kanadas mitte ainult ei säiliks, vaid ka elaks ja areneks ongi oluline tuua siinse kuulajani seda, mis Eesti skeenes hetkel toimub. Inimestele tuleb lihtsalt anda ruumi ja aega uuega tutvuda.

Tekkis ka hetki, mil minu kannatus (teatud osa) publiku suhtes katkes, kui näiteks esmaspäeva õhtul Kadri Voorand Quarteti ajal üks labane laudkond vait ei jäänud. Kontsertpaik oli muidugi ka pisut vabama atmosfääriga ning siinkohal polnud tegu niivõrd kultuuride vahelise erinevusega, vaid pigem liigsest napsutamisest tingitud ebaviisakusega, mida esineb loomulikult ka kontsertidel kodumaal. Vahejuhtumile vaatamata oli see õhtu ilmselt üks EMW edukamaid. 

Mis Kanada skeenes toimib?

Quartetile eelnes veel kohalik džäss singer-songwriter Elizabeth Shepard, kes sisuliselt küll erilisi elamusi ei pakkunud, kuid kelle esinemise ajal tuli taaskord välja, et Kanada publik vajab laval naljategemist ja enda (vähemalt näiliselt) avamist rohkem. Siinsete inimestega on see-eest kindlasti kergem jääd murda ning artisti jaoks võtab publiku suhtlusvalmidus pingeid maha. Ja õnneks Voorand oskas nendega suhelda. Kahtlesin küll esimese aplausi ajal pisut selle siiruses, kuid pärast “Papagoid” sain oma kinnituse.

Kui Vox jäi oma karges ülluses osadele liiga kaugeks, jõudis Kadri kohale ja ausalt, ilma loomingulisi järeleandmisi tegemata. Pärast Shepradit mõjus Voorand värske ja põneva, kuid siiski ligipääsetavana ning tema omapära imponeeris saalile. Peale kontserti nõuti kordust ning kaasa võetud plaadikohver sai ka tühjaks. 

Ja kui juba ülistamiseks läks, siis lubage mul võtta hetk tunnistamaks, et Kadri Voorand on ka minu värskeim girlcrush. Olgu ka veel mainitud, et siin pole mingit pistmist sellega, et meid ühendab nüüdsest ööbimiskogemus kohas, kus laealune puurimine algas kell 8 hommikul ning veekatkestused ja ummistused olid igapäevased. Tema töö vokaaliga on aukartustäratav ning see, kuidas Voorandi jaoks pole hääl lihtsalt instrument, vaid eneseväljendusvahend on kütkestav. Ta viis läbi ka ühe töötoa käputäiele erinevate muusikaliste taustadega inimestele, kus ta pisut oma loomingu tagamaid avas ning rääkis, et tema jaoks on emotsionaalne ausus iga fraasi puhul hädavajalik. See kõik kandub ka tema esinemistesse ja seda oli rõõm näha. Veel oli hea meel, et kohalik tähtis raadiopea Jaymz Bee intervjueeris Kadrit oma saates ja mängis tema muusikat ning ka musasektori seminaril osalenud Ann Summers Dossena, kellel seljataga aastakümnete jagu tööstusekogemusi, pidas Voorandiga plaane.

Ma ei julge loota, et EMW oma debüüdil Kanada publikuni jõudis, kuid kohaliku muusikatööstuse kui mitte uksi, siis aknaid avas see ilmselt küll.

Lisaks õigustasid (enamikus küll Kanada eestlasi) täis saalid juba ette sarnase asja toimumist tulevikus. Kui nendest inimestest saalides rääkida, siis saadi hea kogemus siinse publiku osas, kellega kontakt on nüüd värskendatud. See on ootuspärane, et momentaalselt tugevaid sidemeid ei teki ning kohe ei hakka sädemeid lendama. See on protsess, mis peab jätkuma. Ei tea, millal tekib järgmine võimalus asja nii suurelt ette võtta, kuid kordan siin nii mitu korda kuuldut, et loodetavasti ei võta see järgmised 100 aastat aega. Siis on võimalik, et kultuuride taaskohtumistest areneb ühel päeval kokkukuuluvus ning eesti muss saab aina enam ka kodust kaugemal seigelda.