Milline on teie turuväärtus?

Numbriliselt võib seda mõõta kuupalgaga…

Poliitikud mõõdavad oma turuväärtust häältega. 2009, Euroopa Parlamendi valimistel saite üksikkandidaadina rekordilised 102 509 häält ja viis aastat hiljem, 2014, kogusite 43 390 häält. Kuhu kadus ligi 60 000 häält?

Suur osa jäi üldise valimisaktiivsuse taha, mis langes 12 protsenti. 2009 oli ka [minu] selge nõue pöörduda kinnistest nimekirjadest avatud nimekirjade juurde, mis omasid palju laiemat tähendust, kui 2014. aastal esiplaanil olnud Euroopa Liidu arengustsenaariumid, mis jäid inimestele endiselt kaugeks.

Edasi võib vaadata nii, et trend on allapoole ja järgmisel korral ei peaks üle 10 000 hääle tulema. Aga võib ka öelda, et põhjas on ära käidud ja nüüd algab suur kasv.

Katre Väli Tartu Ülikooli semiootika osakonnast asetas teie eduloo aastal 2009 toonasesse ideede ja ideaalide kriisi ning üleüldse rahva väsimisse poliitikast. Inimesed on sellisel ajal valmis uskuma päästjat või uuendajat ja sellise päästja kuju esitas Indrek Tarand, järeldas Katre Väli. Kuivõrd näete praegu samasugust kriisi, nagu 9 aastat tagasi, mida enda huvides kasutada?

2009 oli ehk tõesti laiem kriis ja pettumus, mida on õhus tunda ka praegu. Konkreetselt oli aga vaja päästa lahtised nimekirjad kinniste nimekirjade asemele. Ülesanne sai täidetud, sest riigikogu muutiski seadust. Seda loen ma enda üheks panuseks, mida olen Eesti riikluse arengusse andnud.

2019 on teistmoodi situatsioon, nagu Heinekeni reklaamis, et ostad ühe, saad kaks. Märtsist maini on kahed valimised, mis tahes või tahtmata hakkavad omavahel põimuma. Mis on positiivne, sest maikuus tulevad Euroopa teemad ka Euroopa valimistesse, kuna märtsis lahendatakse riigikogu valimistel siseriiklikke küsimusi.

2009. aasta Euroopa Parlamendi valimistel üheks suuremaks üllatajaks osutunud Tarandi edu võti peitus oskuslikus enesebrändistamises – teadliku minakuvandi ja brändi loomises, kirjutas Katre Väli. Kust see teadlikkus tuli?

Kasutasin ära kogu vaimse kapitali, mis elu jooksul oli tekkinud. Raha ma ju sisse ei pannud, selle laenasin emalt ja kui kautsjoni tagasi sain, andsin selle – nagu lubasin – vanalinna koolile.

Üldiselt valitses ekspertide ja politoloogide seas dogma, et üksinda ei ole võimalik [tulemust] teha.

Seda dogmat torkides ja küsimärke asetades saigi tehtud kampaania asümmeetrilise poliitika stiilis. 2014 käitusin juba küllalt ettearvatult ja tegin suhteliselt vähe.

Kui ma vaatan erakondade aruandeid, et kui palju nemad kulutavad valimiskampaaniale, siis selle järgi maksab Reformierakonna liige Euroopa Parlamendis 500 000 eurot, mina maksan ainult 5000 eurot. Siin on 100-kordne vahe. Väga huvitav probleem majanduslikult analüüsida – miks on üks ja sama kohvimasin 100 korda kallim.

Kuna olete Euroopa Parlamendis roheliste fraktsioonis, peaksite ka Eestis tulema appi siinsetele rohelistele?

(Naerab) Mulle oleks südamelähedane, kui Eesti oleks nende riikide seas, kus rohelised kuuluvad parlamenti. Ma ei julge ennustada, et nad saaksid juba valitsusvastutust maitsta nagu mitmel pool Euroopas, aga tore, kui nad oleksid parlamendis. Kas selleks pean mina sinna appi minema või mitte, ei oska täna öelda.

On aga pisut võõrastav, kuidas kõik suuremad erakonnad on juba  aasta varem sööstnud valimiskampaania kivisele rajale, riskides vigastada elutähtsaid autoosi. Selle valestardi risk on inimeste tüdimus poliitikast, kui valimiste ajal lüüakse lihtsalt käega, et ah…

Kas rohelised Tallinna linnavalitsuses on praegu sama, mis Indrek Tarand Keskerakonna presidendikandidaadina 2011?

Päris mitte. Linnavalitsuses on neil mingid omavahelised kokkulepped. Minul Keskerakonnaga mingeid kokkuleppeid ei olnud, peale valmisoleku kandideerida.

Teie loosungiks Euroopa Parlamendi valimistel oli “Vali vaba inimene!” Võib sellest lugeda vihjet, et võiksite kokku minna Vabaerakonnaga?

Kõlaline sarnasus siin ju on… Meenutan aega, mil Vabaerakonda hakati alles looma, sellele eelnes MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik. Üks osa neist tekitas uue erakonna, Vabaerakonna, teised – sealhulgas mina – jäime sellest kõrvale. Sellega on ka juba palju öeldud.

Mind huvitas Vabaerakonna liberaalne hoiak, et nende juures olemiseks ei pea taskusse suruma punast [parteipileti] raamatukest ja siis olema mingile hiearhiale lõputult lojaalne. Ka Euroopa roheliste fraktsioonis on mind koheldud siidkinnastes ja lepitud sellega, et kui ma mõnes küsimuses ei jaga roheliste programmilist vaadet – näiteks riigikaitses, kus nemad on patsifistid ja kõik relvad on saatanast –, siis nad aktsepteerivad seda ega taha mind ukse taha tõsta.

Vabaerakonna eelmine esimees Artur Talvik ei teinud saladust, et kui tema jätkanuks partei juhina, siis seisnuksite teie tema kõrval, näiteks Vabaerakonna peaministri kandidaadina. Aga nüüd?

Seda viimast ei oska ma täpsustada. Aga Arturiga oleme alates 1979. aastast asju koos teinud, alguses noorte inimese rumalusi ja siis tõsisemaid tegusid. Tema vastu on mul hästi suur usaldus, ta oskab asju teha, on seda näidanud. Aga see, et ta otsustas mitte kandideerida Vabaerakonna juhiks, on mulle veidi arusaamatuks jäänud. Mulle endale meeldib teine lähenemine. Demokraatias on loomulik, et keegi võidab ja keegi tuleb teiseks, keegi saab kolmanda koha. Kui meil teist ja kolmandat valikut ei ole, ei saa ju rääkida täisverelisest demokraatiast.

Olete te Andres Herkeli Vabaerakonnaga juttu rääkinud, et kas ja kuidas võiksid teie teed ühineda?

Andres Herkeliga oleme me väga palju juttu rääkinud, sest 30 aastat tagasi olime koos Eesti Komitees. Olen tema kui poliitiku tegemisi jälginud ja vaadanud – selgelt mõtlev ja kirjutav inimene. Viimati näost näkku rääkisime… ehk kuus nädalat tagasi juhuslikult tänaval kokku saades. Aga me ei süvenenud detailidesse, leidsime, et võiks kokku saada ja arutada selle üle.

Mille üle?

Tema sõnastas selle küsimuse nii, et arutada, mida ma tahaksin tulevikus teha ja kas mul oleks soovi naasta võõrtöölise ameti juurest kodukamarale.

Kuidas praegu tundub, on teis siis selline soov?

Ei saa salata, on küll. Olen üle 20 protsendi oma elust veetnud Euroopa Parlamendis, varsti saab sellest 10 aastat. Selle aja jooksul olen ära proovinud enam-vähem kõik asjad, mis on väkeriigi saadikule kättesaadavad. Koerasaba kergitades – täna olen Eesti kuuest saadikust pika puuga kõige tugevam, kuulun kindlalt [aktiivsuse poolest Euroopa Parlamendis] esimese kümne protsendi hulka, teised pole seal lähedalgi…

Kodukamarale tulles – millal astub Indrek Tarand kapist välja ja ütleb, mida ta siinses poliitikas tegema hakkab?

Esiteks ei meeldi mulle väljend “kapist välja”, sel on teistsugune tähendus. Mina ei ole sinna kunagi läinud. Kui aga tõsiselt, see aeg võiks olla varasügisel, siis jõuab kõiki toiminguid veel teha. Enne seda peaks minul oleme selge.

Olen püüdnud mõttega läbi lugeda, ja ühtteist ka meelde jätta, Max Weberi 100 aasta tagust teost “Politik als Beruf”, mis mõtiskleb selle üle, kas poliitika on kutsumus või elukutse. Loomulikult tahaksin mina olla pigem kutsumuse teener, mitte mõelda valimistsüklist valimistsüklisse, et milline on minu koht valimisnimekirjas ja edasi saagu mis saab, teen koalitsiooni ükskõik kellega.

Kui ma vastan Weberi esitatud küsimusele jaatavalt, et poliitika on kutsumus, siis olen valmis nagu Hamlet võtma kõik saatuse löögid ja kivid ja odad, minema sellele teele. Me ju mõlemad teame, et see ei ole ainult trall punasel vaibal, kus päike paistab, seal on ka palju pahupoolt.

Te ju saate aru, et koos Artur Talvikuga suudaksite anda Vabaerakonnale kiirenduse, mis viib nad üle 5-protsendilise valimiskünnise tagasi riigikogusse?

See võib olla nii. Artur ei ole seda varianti ka välistanud. Minule on problemaatiline, et Vabaerakonnal on praeguses riigikogus 8 kohta. Nende demokraatia pakett ei leia ilmselgelt teiste erakondade… isegi tähelepanu. Järelikult, kui sul on riigikogus 5-6-8 kohta, siis see rikastab küll demokraatlikku otsustusprotsessi, aga ei vii karvavõrdki lähemale nende tähtsate asjade päevakorda toomisse. Vaja on palju rohkem. Kui tahad olla kaalukeel, on vaja 35 kohta.

No olgu, vaja on kahekohalist saadikute arvu.

Kindlasti. Alla selle ei ole võimalik nende reeglite järgi midagi muuta.

“Vabaerakond on ainsana sõnastanud ja tekitanud midagi erinevat kui komparteilaste loodud Kesk ja Reform.” Need on teie sõnad.

Nii on öeldud küll ja isegi kirja pandud.

Seega oleks Vabaerakond teie loogiline valik.

Oleks loogiline, jah. Ma ei eita seda. Seni pole olnud mul enda suhtes kindlust, et erakonnastumine oleks minu elu eesmärk.

Kas te tahate uuesti pääseda Euroopa Parlamenti?

Ma tahaksin, et järgmised Euroopa Parlamendi valimised, mais 2019… Sellest on sosistatud, aga seda pole veel vormistatud… On [Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude] Junckeri plaan, et Komisjoni volinikud tulevad demokraatliku mandaadi saanud Euroopa Parlamendi liikmete hulgast, mitte enam koduvalitsuste koalitsioonilepete alusel. Kui see nii ka läheb, olen ma muidugi huvitatud, raudselt, et tekitada konkurents ja keeruline olukord Eesti valitsusele, mistahes valitsusele.

Sedapuhku viib teie tee Brüsselisse läbi Eesti riigikogu valimiste, üksikkandidaadina te niisama enam läbi ei löö. Teil on vaja erakonda.

Suure tõenäosusega nii on. Valimised on väga lähestikku. See on nagu kahevõistlusega, et kui sa [suusahüppe]torni ei lähe ja ainult murdmaad teed, siis pingereas kõrgel ei ole.

Igatsete teistsugust parlamenti, kus saadikud mõistavad põhiseaduses sõnastatud vaba mandaati ja ei piira oma horisonti “korralduste” täitmisega, vaid katsuvad oma pead ja südametunnistust tarvitada. Siis peaks riigikogu koosnema ainult üksikkandidaatidest?

No… jah, kui utreeritult läheneda. Mulle on ette heidetud, et ma tahan erakonnad ära kaotada. Mina ei ole seda kunagi nõudnud. Mina tahan saada erakonnad teiste kodanikega võrdsesse seisu. Natuke peab muutma erakonnaseadust ja parteide toetamise korda, tuleb ka mõelda, et kodanike algatused ja valimisliidud oleksid lubatud.

Soovitasite tähele panna, et valimistel 2019 tehakse üsna peent vahet nende kandidaatide vahel, keda peetakse parteilasteks versus erakondlasteks. Selgitage seda vahet.

See on rohkem keelemängu mõnu. Parteilane nõukogude ajal oli spetsiifiliselt laetud sõna. Seltsimehed võibolla tundsid uhkust, enamus elanikkonnast aga kehitas õlgu – ah, parteilane.

Kõikides Eesti erakondades, ka EKRE-s, on inimesi, kes eelduste, hariduse ja kogemuste poolest oleksid võimelised olema rohkemat kui lihtsalt partei sõdurid. Samas on süsteem ise koopeeritud kahjuks Eesti NSV-st: on pioneerid, on noorteorganisatsioon, siis juba plakatikleepimised ja oledki ühel päeval minister. Selline süsteem soosib keskpärasuse esiletõusu, et paneme omasuguse, ärme pane seda kõige võimekamat.

Üldiselt on erakondlane korralik kodanik, kes panustab enda vaba aega ja ressursse erakonna tegevusse, et poliitikat teostada. Parteilane on rohkem selline elukutseline, kes keskmise hinde tõttu jääks ülikoolist välja, aga parteimasin hoiab teda kogu aeg orbiidil.

Prantsusmaa presidendivalimiste eel toetasite Emmanuel Macroni, sest traditsiooniline parteistruktuur, eriti massiparteid, olevat kõikjal ajale jalgu jäänud ja kodanike võrgustikule põhinevatel liikumistel on suurem võimalus. Kui Macron õnnestub, on lootust, et see fakt mõjutab kindlasti 2019. aasta Eesti riigikogu valimisi, kirjutasite toona. Macron õnnestus. Mis on nüüd seetõttu meie parlamendivalimistel teisiti?

See annab võimaluse meie parlamendis enne valimisi samasugust lähenemist katsetada. Pretsedent on loodud, väga suures Euroopa riigis. Mitte millestki tehti alguses liikumine, mis muudeti parteiks või pigem võrgustikuks. On meilgi juba esimesi pungakesi, Eesti200…

Meie EnMarche!…

Nende esimese teksti põhjal ei näinud ma selleks võimalust. Esiteks oli seal viga lauses, et nemad küll võimu ei taha. Nii ei saa. Partokraatia seda ainult ootabki – ärge tahtke, me paneme teid Jääkeldrisse.

Teiseks ei olnud seal allakirjutajate seas ühtegi, kelles oleks kasvõi 50 protsenti eeldust olla Macron.

Mina teda ei näinud, aga võibolla on ta kusagil peidus.

Tänu Jääkeldrile tuli siiski Vabaerakond parlamenti, sest erakonna liikmete miinimumarvu alandati tuhandelt 500-le.

Lõpuks saadi osa [Jääkeldri ettepanekutest] tänu Rait Maruste põhjalikule tööle ka seaduseks. (Naerab) Loodan, et Maruste mõistab.

Olete Eesti200 inimestega rääkinud?

Ei ole. Mul ei ole olnud aega ise initsiatiivi võtta. On üks huvitav luul, mille ümber lükkan, isegi kui mind ei usuta. Alguses sotsiaalmeedias ja nüüd isegi päris-meedias kirjutatakse, et Indrek Tarand käib siin ja seal kompimas. Ei käi. Mina olen rahulik nagu [jalgpallur] Cristiano Ronaldo. Kui helistatakse, et mõni klubi tahab rääkida, siis räägime. Aga et käiksin ise kiibitsemas ja küsimas, see ei ole minu DNA-s. Mõnikord on isegi kahju, et ei suuda mütsi pihku võtta ja kraapsu teha. Aga näed, ei suuda.

Kes oleks praegu Eesti Macron?

Tal peab olema silmaringi, õiget tunnetust, poliitilist kuulmist, külma närvi. Suure tõenäosusega ma tean, kes ei võiks ega suudaks Eesti Macron olla ja siia peab kahetsusega liigitama kõigi registreeritud erakondade juhid. Nendest teda ei tule.

Ütlesite end uskuvat Macroni loosungit “Unustagem parem- ja vasakpoolsus. Vaadakem, mis on parem ja mis halvem!” Aga maailmavaade?

Maailmavaade ei ole mulle jalgpalli-fännlus, et hakkame Liverpoolile pöialt pidama, paneme punased särgid selga ja keda näeme valge särgiga, talle anname nurga taga kere peale. Ka meis teiega on kõik humanistlikud maailmavaated esindatud. Mingis küsimuses oleme konservatiivsed, samas oma lapsega hoopis liberaalsed, samuti kaubandus- ja eelarvepoliitikas ning meis mõlemas – nagu ütles vist George Bernard Shaw – on suur annus sotsialismi või sotsiaaldemokraatiat. Ei saa ju öelda, näe, ta sündis ühe jalaga, lööme ta maha. Ei, me aitame teda. Ta on haige, aga tal pole raha – meil on solidaarne haigekassa. Ammugi ei ole ükski inimene keskkonnavaenulik, vähemalt Eestis ja vähemalt sõnades.

Parem- ja vasakpoolsusel pole tänapäeval tähtsust, sest üha raskem on puhtakujulist poliitilist ideoloogiat sõnastada. Näiteks Eestis teeb ükskõik milline partei konservatiivse eelarve, kuigi nad hüüavad ennast liberaalideks…

Kas Eesti riigieelarve peab iga hinna eest olema tasakaalus?

Minu meelest ei pea. On täiesti arvestatavaid mõtlejaid, kes peavad Saksa tasakaalufetišit halvaks majanduspoliitikaks.

Et võtaks laenu?

Jah. Kuigi teisalt tuleb kokku leppida mõistlik piir, millest üle ei minda, sest siis tulevad juba SMS-laenud.

Mida võiks Eesti laenurahaga teha?

Eelkõige on mõeldud infrastruktuuri objekte, kuid mina nii ei arva. Siia tuleb Euroopa Liidust veel raha peale ja laenuraha pole mõtet kasutada. Mul on ammu olnud üks ketserlik mõte… Majandusteadlased annavad selle eest mulle vitsa, aga mina julgeks laenuraha suunata kohalikku tarbimisse – õpetajate, politseinike ja päästjate palkade kaudu.

Nüüd mõtlevad küll paljud, et Indrek Tarand on sügaval eksiteel.

Aga samas, kui selle teise tee otsas terendab see, et meie väljaõpetatud ja heade oskustega päästeametnikud töötavad Soomes ehitusobjektidel, politseinikke jääb vähemaks, sest nad hakkavad sõitma Uberi taksot… See ei ole ka ideaalilähedane tulemus.

Lubasite järgida tädipoeg Jaagup Kreemi eeskuju ning lahkuda Facebook’ist, sest siis ei saa ükski Cambridge Analytica te “ajurakke stimuleerida ebameeldivate poliitikeride kasuks”. Ongi nii, või?

Arvan küll. Mees lubab, mees peab sõna pidama. Cambridge Analytica on osutanud inimkonnale üpris suure teene, sest nüüd hakatakse küsima: mis siis tegelikult kulisside taga toimub, mida suur raha ostab. Teiseks viib see iga indiviidi puhul mõttele: oot-oot, kas mina olen see loll, kel nagu Pavlovi koeral, nähes mingit pilti, hakkab suu nurgast nõrguma ja teen nii nagu nad tahavad. Ei, mina olen vaba inimene ja mõtlen ka. Tekib kaitsekiht või immuunsus poliitreklaami vastu.

Aga Facebooki puhul vaatan kõrvalt oma venda, kes ei ole sinna sisenenud ja vaatan suu lahti, kui palju tema suudab samal ajal raamatuid ja teadusartikleid lugeda, kui mina Facebookis naljatlen või jagan pilte. Ma ei eita, sotsiaalmeedial on ka hea võime päris-infot jagada, kuigi hea kvaliteetinfo jääb seal vähemusse.

ERR-i Mirko Ojakivi küsis teilt seepeale: “Indrek, kas sa kavatsed Euroopa Parlamenti sotsiaalmeediat kasutamata pääseda?” Toona jätsite talle vastamata, lõõpides, et asümeetrilises poliitikas on ammendamatult variante. Vastake nüüd tõsiselt – kas ilma sotsiaalmeediata on võimalik olla poliitikas nähtav ja edukas?

On raske, jah. Aga mitte võimatu. Eriti sellises riigis, nagu Eesti, kus pool elanikkonda paikneb pealinnas. Tuleb lihtsalt vaadata, kui palju jõuab muude tegevustega inimesteni. Võibolla ma eksin, aga proovida tasub. Kui on ikka avalikult lubatud [Facebookist lahkuda], siis ei saa hakata sõnu sööma.

Kust tuleb teil kindlus öelda, et valimistulemused ei peegelda tänaseid arvamusküsitlusi?

Arvamusküsitlusi ei saa alahinnata ja need on päris täpsed olnud. Kuid nüüd on siin muutus – Trumpi võit USA presidendivalimistel ja lahkumispooldajate võit Inglismaa referendumil. Kumbagi ei ennustatud õigesti.

10 kuud enne parlamendivalimisi ei loe, kas oled 3 või 30 protsendi peal, see kõik võib muutuda. Seda võivad mõjutada sündmused, millest osasid ei oska me oodatagi ega tea, kuidas neid käsitletakse, enda kasuks ja teiste kahjuks pööratakse, vastutusest kõrvale hiilitakse.

Aga üks asi on kindel. Nimelt on Eestis tendents, et mingil hetkel soovivad teatud kodanikkonna hulgad olla võitja poolel. Et me pigem toetame Kalev Cramot, sest tundub, et nad tuuseldavad Tartut, oleme nende poolel. Mis jällegi ei ole minu maitse kohane. Mina toetaks alati nõrgemat, mind on nii õpetatud.

Kes siis võidab riigikogu valimised märtsis 2019?

Ma ei ole Igor Mang. Muide, meie vestlust ei saaks üldse toimuda, sest Igor Mang ütles, et praegu on niisugune planeetide seis, kus mitte midagi ei saa öelda.

Siiski saab öelda, kas on juba ette kindel, et just võitja moodustab ka valitsuse?

Ei ole. Eestis on olnud ka nii, et võitjale tehakse teise, kolmanda ja neljanda koha saanute poolt kambakas. 2015 oli väga selge, et valijad eelistasid Reformierakonda ja Keskerakonda, mis tähendab, et need kaks liberaalset erakonda oleksid pidanud tegema valitsuse. Aga nad ei teinud. Kui täna toimuksid valimised, oleks sama seis – need kaks saaksid moodustada valitsuse.

Kuidas te kujutate seda valitsust ette praegustes Kesk- ja Reformierakonna vahelistes inimsuhetes?

See on küll kujutlematu. Võibolla ongi soov mängida valimiste eel vastandumist, mis mürgitab inimsuhteid nii, et valimiste järgsel päeval ei saa öelda: oh, käsin duši all ära, oleme sõbrad.

Mis vahe on Kesk- ja Reformierakonnal?

Ma ei ole aru saanud. Mõlemad on nagu liberaalsed, tegelikult riigikapitalismi soosivad, väga tugeva parteiliselt mõjutatud toiduahelaga. Ainuke vahe on ehk selles, et Keskerakonnas – tänu Edgar Savisaare isikule – saab ka venekeelne kodanik poliitilist tegevust harrastada. Neid on arvukalt seal liikmeskonnas.

Kas Keskerakond on Jüri Ratasega uuenenud?

Väga visalt. Võibolla saaks uuenemisele kaasa aidata, kui nende ja nende liikmete vastu algatatud [kohtu]protsessid ei kestaks nii kaua, vaid jõuaksid kiiremini lahenduseni. Need on praegu nagu veskikivid Jüri Ratase jalgade küljes.

Aga Reformierakond Kaja Kallasega?

Kajaga on niisugune probleem, et ta vist ise ka ei usu hästi, et ta on liider. Ei ole näha, vähemalt mina seda kõrvalt ei näe, et tal oleks tohutu tahtmine juhtida erakonda.

Mida te EKRE-st arvate?

EKRE-st saab arvata kahte moodi. Kui vaadata perekond Helme juhtivat rolli ajaloos, siis see on üks mäng. Aga EKRE on Villu Reiljani vana Rahvaliidu uuendatud nimega partei.

Igas Euroopa riigis, ka USA-s ongi selline vihane valgete meeste poliitiline väljund, üle lahe näiteks Põlissoomlased, kes on natuke mures, et jäävad maha eluarengust. Seejuures tuleb ikka näha pinda teise silmas, milles on süüdi soroslased, liberastid, tolerastid, juudid… See on igal pool olemas. Neil peabki olema poliitiline väljund ja EKRE-l, kellel on parlamendis 7 kohta, on niiviisi tänuväärne nišš ja roll.

Kui aga Eesti kodanikkond peaks tõesti hakkama massiliselt toetama 19. sajandi koloniaalimpeeriumitele iseloomulikku poliitikat, võib Eesti-sugusel riigil minna küllalt keeruliseks, et olla arusaadav Euroopa partneritele.

Lihtsad lubadused ja lihtsad lahendused on populaarsed, keerulised argumendid ja tõe otsimine aga ebapopulaarne.

On, jah. Aga kunagi oli Eestis aeg, kui Paul Kerese mõjul mängisid kõik malet, mis on oma loomult keeruline ja mõtlemist nõudev mäng.

Kui meil on juba kord nii laiapõhjaline mõtlemise traditsioon, siis võiks seda au sees hoida ja kasutada. Igaüks meist ja rühmaviisi.

Muidugi on tore karjuda “Kohtunik seebiks!” Aga kui sellele loosungile mõelda, siis mis see annaks jalgpallimängule, kui teeksime kohtuniku vaheajal seebiks? Mäng ei saaks edasi minna. Ainuke tulemus.

Miks IRL langeb?

(Ohkab) Oli väga suur viga võtta oma rüppe selline asi nagu Res Publica. Ma saan aru parteilis-pragmaatilistest kaalutlustest, kus ühtedel oli raha ja teistel protsent, aga see oli viga. Isamaaliit kui antikommunistlik ja okupatsioonivastane jõud on olnud väga selge rolliga erakond. Justnimelt erakond. Aga nüüd muututi parteiks. Isamaaliitlasi on täna seal ehk viiendik, ülejäänud tulnud Res Publicaga või IRL-i ajal. Kui nüüd teha kosmeetiline muutus ja võtta nende nimest välja ladinakeelne osa [Res Publica], see jääb väheveenvaks. Turg ei usu, et sellest midagi muutub.

Ja mida arvata sotsidest, kes kord tõstsid teie isa Andres Tarandi presidendi kandidaadiks?

Seda nad tegid muidugi omakasupüüdlikes huvides, lootes riigikogu valimistel rohkem hääli saada. Sotsiaaldemokraatiaga on mitte ainult Eestis, vaid laiemalt heaoluühiskondades see häda, et nad on oma missiooni ära täitnud. Meil ei ole sadu tuhandeid autotööstuse töölisi või kaevureid, kes hommikul tehaseväravatest sisse lähevad ja õhtul puruväsinutena välja vanguvad ning kes ametiühingute kaudu ja sotsiaaldemokraatliku poliitika toetusel endale õigusi ja garantiisid välja võitlevad. Need võitlused on võideldud.

Aga sooline palgalõhe, sotsiaalselt haavatavad elanikegrupid, vaesus…

Tõsi, need asjad on jäänud. Ega sotsiaaldemokraatlik erakond kao Eestis kuhugi.

Kes on teie kolleeg Euroopa Parlamendis Yana Toom? Eesti vaenlane? Oma valijate häälte eest seisja? Vaba mandaadiga isemõtleja?

Ma tean, et Yana Toom ei armasta, kui kirjeldan teda putinistina. Võibolla ma eksin, aga tema mõned tegevussuunad, nagu Süüria ekspeditsioon või Läti koolireformi vastased liigutused paraku viivad mind järeldusele, et mingi seos peab olema. Aga pean ütlema, et ta on töökas, väga kiiresti ja peenelt omandanud Euroopa Parlamendi mängureeglid, ta on efektiivne.

Kas peaks arutama talt eriliste teenete eest saadud Eesti kodakondsuse äravõtmist, võimalust, mis peitub Reformierakonna algatatud seaduseelnõus?

Mind paneb see õlgu kehitama. Selle algatas Reformierakond. Kas nad tunnistavad, et peaminister Ansip tegi [Yana Toomile eriliste teenete eest kodakondsust andes] vale otsuse?

Tegelikult peaksime üha vähem keskenduma sellele, et üks või teine kodanik ei armasta Eesti Vabariiki sel kombel nagu mina või teie või keegi kolmas. Las tal olla õigus väljendada oma seisukohti. Sageli me ei saa nõustuda Yana Toomiga, aga mõnikord ka saame. Mina ei arva, et kodakondsuse peaks Anveltilt või Toomilt ära võtma.

Meil on üha rohkem lapsi, kelle ema on näiteks eestlane, aga isa lätlane või austerlane… Ja tegelikult tekib neil kohe kaks kodakondsust. Last ei tohi täiskasvanuks saades sundida tegema valikut, kumb on armsam – ema riik või isa riik. Jäägugi talle kaks kodakondsust. Meile muidugi lisab oma laengu vene okupatsioonist tulev surve ja traagika. Aeg võiks siin abiks olla. Mida vähem üks pool endale Georgi linte seob ja mida vähem teine pool sellest ärritub, seda kiiremini saame leida lahendusi.

Eesti riik on ju piisavalt tugev, et taluda Yana Toomi Süüria-sõitu või tema toetust Läti koolireformi vastalistele.

Mina arvan sedasama. Jah, see ei pruugi olla meie seisukoht, aga milleks vähendada tema õigust seda esitada. Sõnavabadus on selle nimi.

Olete korduvalt soovinud rahvaküsitlust presidendi asjus, tahtes esitada küsimuse: “Teades, et presidendi võimuvolitust ei suurendata, pooldan ühte alljärgnevat seisukohta – a) presidendi otsevalimist; b) kehtiva valimiskorra jätkamist; c) presidendiameti kui liigse luksusorganismi kaotamist.” Milline on teie enda eelistus?

Pigem läheksin kaotamise teed, aga kardan, et minu seisukoht ei muutu enamuse arvamuseks. Prognoosin, et enamus ütleb: las president olla, sest on alati olnud, aga meie tahaksime teda tagatubade asemel ise valida. Rahvaküsitluse tulemused võiksid olla riigikogule abiks vajalike muudatuste tegemisel.

Miks ebaõnnestus Trumpi ja Kimi kohtumine?

Uh-uh-huu…

Kas Trump hakkas kartma?

Ma ei tea, kas ta kartma hakkas. Aga ju ta nägi, kui palju on riske, et tema ei välju sealt võitjana, vaid America comes second. Need ohud olid seal algusest peale olemas.

Kumb on meile nüüd keerulisem ja ettearvamatum partner?

Paistab, et Kim on siiski… jäänud kindlaks oma rööbastele.

Miks juhtus Brexit?

Läks nihu, sest David Cameron riskis liiga suurelt. Oma partei siseprobleemi tõi üldrahvalikuks probleemiks. Ohverdas rahvusvahelise elu siseprobleemidele ja kumbagi ei lahendanud, lõi hoopis suurema segaduse ja siis kadus kuskile ära.

Kas keegi on järgmine Euroopa Liidust lahkuja?

Praegu ei ole. Aga kuna katalaanide ja Madridi vastuolu ei ole lahendusele lähemale nihkunud, siis sealt võib tekkida pingeid, mille tõttu Kataloonia mitte ei lahku, vaid neile öeldakse: kui tahate olla iseseisvad, siis Euroopas Liidus te ei ole. Selline võib olla Euroopa Liidu vastus, mis minu arvates on ebaõiglane, aga nii tundub praegu minevat.