Tartu vaimu öövahetuses vahendab Edasi kaasautor Ilo Tuule Rajand.

Esimene sõõm varaõhtust Tartu õhku. Istume Emajõe kaldapromenaadi treppidel ja meie vaateväljas õngitsevad väiksed poisid reelingu ääres kala. Trepid on rahvast täis, sääsed pole veel välja tulnud ja eemalt kaldabaarist kostub Alphaville’i “Forever Young”. Oleme sõpradega juba paar tundi õhtupäikest ja Emajõel tiirutavaid peokaatreid jälginud, sess on möödas ja kui Raekoja platsi kellad mängivad Brahmsi “Hällilaulu”, siis paistab, et on aeg edasi liikuda. Ümbritsev sumin tahaks õhku tõsta, aga kuhu me edasi läheme? Geni? Geni. Samas oleks hea lähedal minna ka jõe peale parvebaari Sulpsu, et ülikooli Delta hoone fassaadilt siravaid viimaseid silmipimestavaid päiksekiiri imetleda, aga noh. Naljaga pooleks võib öelda, et kõik teed viivad lõpuks ikka Geni.