Vähem on rohkem. See maailmakuulus Mies van der Rohe öeldud lause on moedisainer Jaana Varkki Eesti moe kontekstis viinud uuele tasemel ja tõestanud, et minimalism ei ole midagi möödunud sajandisse kuuluvat või fantaasiavaest. Enamgi veel, Varkki on muutnud minimalismi väga peenetundeliselt edevaks.

Ehkki Varkki nimi kõlab tuttavalt ilmselt ainult väga moeteadlikele, on tema loodud rõivad on tõenäoliselt olnud poolte Eesti kodude riidekapis. Pärast üheksat aastat Eesti suurima moemaja Baltika meesterõivaste disainerina tegi Jaana kannapöörde ja on sellest ajast alates kaubamärgi alt Varkki loonud rõivaid ainult naistele. Väga äratuntavalt minimalistlik bränd astus sel kevadel sammu laiemale publikule lähelemale, kui Telliskivi loomelinnakus avas uksed uus kauplus-stuudio.

Kohtume Jaana Varkkiga kaupluses – see on sama puhas ja minimalistlik kui seal stangedel rippuvad riided – selle esimestel lahtiolekupäevadel, kui lisaks disainerija ärijuhi ametile oli ta ka ajutiselt endale täiesti uues müüja rollis.

Varkki brändi rõivad, nagu Eesti disain üldse, ei ole populaarsete kiirmoebrändidega võrreldavas hinnaklassis, samal ajal on nende kandmine pigem väärtuste sümbol kui jõukuse sümbol. Kui lihtne või raske oli Eesti kõige kiirmoelikuma brändi Montoni juurest lahkuda ja hoopis midagi sellist tegema hakata?

See oli minu jaoks täiesti puhtalt lehelt alustamine. Võtsin pärast Montonist lahkumist vaba aasta ja reisisin ringi, et mõtteid korrastada ja aru saada, mida ma tegema hakkan. Ideid, mida naistele teha võiks, oli muidugi meeletult palju kogunenud. Loomulikult tahtsin ma kõik aastate jooksul teostamata mõtted, mida meesterõivaid tehes välja elada ei saanud, ühte kollektsiooni ära panna. Kõige tüüpilisem algaja viga. Ja eks ma töö käigus juba siis võtsin midagi vähemaks, nii et esimene kollektsioon on ka ikkagi tervik.

Aga Varkki kui brändi käekiri kujunes välja ikkagi alles paari aastaga, neli-viis viimast kollektsiooni on olnud selgelt minimalistlikud, äratuntava käekirjaga. Välja on jäänud kõik mustrid, väga harva, kui kollektsioonidesse mõni mustriline kangas jõuab. Ja neid mustreid võiks pigem kirjeldada kui värviplokke. Minu meelest tuleb ühevärviliste kangaste puhul rõiva disain paremini välja. Just see puhtus ja minimalism ise mind kõige enam inspireerivadki.

Mis Eesti moeloojaid minimalismi juures üldse köidab? Kas siin mängib rolli see, et 80ndatel ja 90ndatel, kui meie maailm avanes ja esimest korda päriselt maailma tippdisainerite tööd näha sai, oli just minimalismi eelmine lainehari – Calvin Klein, Karl Lagerfeld?

Ma teiste kohta ei oska öelda, kui tugevad need mõjutused olid või siiani on. Mind ennast köidab minimalismi juures kõige rohkem see, et see on hooaegade ülene. Varkki kollektsioonid ei tule välja iga hooaja alguses, teen aastas kaks kollektsiooni. Lisaks sellele, et ma tahan, et neid asju saaks kanda mitu hooaega, on mul isegi eesmärk, et vähemalt osa kollektsioonist oleks ka aastaringselt kantav. Iga päev, igas olukorras. Saab ju mängida kihtidega, kombineerida teiste esemetega.

Kohe kindlasti ei ole need trendidega võidujooksmise kollektsioonid. Mulle väga meeldib mõte aeglasest moest, mõte riietest, mida saab aastaid kanda. Ja ega aeglane mood ei tähenda, et me poleks veel eelmisest sajandist välja jõudnud.

Minimalistlik käekiri kõnetab vist kõiki Skandinaaviast Jaapanini?

Jaapanit on maininud ka paljud mu kliendid. Ma võtan seda komplimendina, ehkki pole ise seal veel käinud. Aga ma hooman, mis toimub nende disainis, mulle meeldib see kõigest üleliigsest loobumine, ülim ergonoomilisus. Kuidas kõik tooted on läbimõeldud ja – disainitud, pole jäänud mitte midagi liigset.

Aga mis peale minimalisi enda veel inspireerib?

Reisimine kindlasti, teises keskkonnas oled uuele nii avatud, vastuvõtlik. Viimane kollektsioon on puhtalt Maroko reisist inspireeritud. Mustritest on värvid välja puhastatud, tulemus on ikkagi väga minimalistlik, kaugem Maroko kirevusest, aga need on Maroko värvid.

Aga meenub ka üks kollektsioon, millele andis tõuke Arvo Pärdi muusika. Ma olin seda muidugi varem ka kuulnud, aga ühel perioodil ma ma tõesti kuulasin ja nautisin. Kollektsiooni tegema hakates tajusin selgelt, kuidas need samad heliteosed jõudsid paberile.

Kas olid minimalist tegelikult juba enne Baltikasse minekut või algas selleks kasvamine siis ikkagi hiljem? Montoni meestekollektsioonid on jätkuvalt kõige mitte-minimalistlikumad Baltika meesteriiete valikus.

Ma olen ise kogu aeg selliseid rõivad armastanud. Ka sel ajal, kui lõin mustrilisemaid kollektsioone, ei kandnud ma ise kunagi midagi sellist. Mõnes mõttes on bränd läinud aastatega lihtsalt järjest rohkem minu enda nägu.

Kui palju oled märganud seda, et kogu maailmas samu riideid müüvad kiirmoeketid on muutnud tänavapildi väga sarnaseks, ükskõik millises suurlinnas asud?

Võibolla ma kohtun lihtsalt sagedamini mingi tüpaažiga, aga mulle tundub, et inimesed miksivad järjest vabamalt kalleid ja odavaid brände, kirbuturgudelt leitud asju ja trendiesemeid. Muidugi poleks mul midagi selle vastu, kui keegi kogu oma garderoobi Varkki riietest loob, aga üldiselt on inimesed palju loomingulisemad.

Aga pigem tunnen inimestega suheldes, et kiirmoest hakatakse väsima.

Samas kaubanduskeskustes seda väsimust ei näe, mul tuleb endal vahel mõnda sattudes masendus peale, et miks ma seda kõike üldse teen, kõike on juba nii palju. Aga siis tuleb mõnelt kliendilt jälle väga positiivset tagasisidet ja see annab muidugi energiat edasi minna.

Oled öelnud, et ei jälgi trende, aga mingid trendid on tulnud ja jäänudki meie tänavapilti tugevalt mõjutama. Näiteks see, et juba neli-viis aastat kantakse kingade asemel väga palju tosse. Lipsude müük kukub juba mitu aastat järjest. Kas mõtled kollektsioone luues sellele, kuidas inimeste elustiil on muutunud?

Ikka. Ehkki ma tõesti isegi väldin trendiennustuste lugemist, kui uue kollektsiooniga tööd alustan. Aga moemaailmas sees olles tajud neid ikka. Ja eks lõpuks jälgivad kangatootjad ikka trende, võtavad kasutusele uusi tehnoloogiaid – nii jõuab midagi ka kollektsioonidesse. Aga muidugi ma jälgin, mida teised disainerid teevad ja soovitan kliendile, kuidas ja millega minu tehtud asju kanda saaks.

Kui palju selle käigus jälgid Eesti disaini ja kuidas üldse Eesti moeloojaid hindad?

Eesti moemaailma on ikka huvitav jälgida. Ehkki on tulnud mitmeid selliseid minu jaoks käekirjatuid brände, mille kollektsioonides on eklektikat palju. Ma ei taha kedagi halvustada, igaüks peabki tegema seda, mida oskab ja armastab – eriti veel, kui oma klientuur on olemas.

Aga üldiselt on Eesti moe- ja ehtedisain ikka heal tasemel. Ise olen ma pikalt koostööd teinud ehtekunstnik Krista Lehariga, kes loob mu kollektsioonide juurde ehted. Mõistame temaga teineteist sõnadetagi. Ja ka paljude graafikute ja kunstnikega olen koostööd teinud, mu vend Harvi Varkki on teinud graafikat, samuti Björn Koop, Anna Litvinova.

Kus on Varkki bränd viie aasta pärast? Kümne aasta pärast?

Loomingulistel erialadel on inimestel suures plaanis ju üks töö elu lõpuni. Mina teadsin juba lapsena, et tahan saada moekunstnikuks ja pole kogu elu muud teha tahtnud. Eks vahepeal ikka tekib väsimus ja korraks tunne, et nüüd aitab. Nii et ilmselt on Varkki ikka alles.

Mulle tundub, et elus on tekkinud mingid üheksa aasta pikkused tsüklid. Üheksa aastat tegin meestemoodi, siis üheksa aastat oma stuudios üsna eraldatult tööd, sinna ei sattunud kunagi juhuslikud inimesed. Ja nüüd siis alustame kauplus-stuudioga, kuhu igaüks võib sisse astuda.