Kaheksakümmend viis aastat tagasi, märtsikuu esimesel päeval 1940 seiskus oma kirjutuslaua taga istudes Eesti kõigi aegade seni suurima kirjaniku Anton H. Tammsaare (1878–1940) süda.
Kuuskümmend kaks aastat kulgenud elutee katkes surma kuristikus. Belle mort – prantsuse lendlausete varamust laenatud „ülev surm“ võiks selle kohta öelda, sest kirjaniku äkiline lahkumine leidis aset keset lõpetamata tööd. Tammsaare mantlipärijaks peetava Karl Ristikivi (1912–1977) viimaseks jäänud ajaloofilosoofilise romaani „Rooma päevik“(1976) sissekanded katkevad samuti poolelt sõnalt, markeerides fiktsionaalse päeviku pidaja äkksurma. Tekst ja lugu jäävad aga kestma.
