Pärnu Linnaorkester toob klassikalisse muusikasse lõbu ja lusti tagasi, ütleb Kanada-Eesti kirjanik Vello Vikerkaar, kes kunagi õppis tantsukunsti Razzmatazz School of Performing Artsis Searcys, Arkansases, USA-s.

Olen tahtnud käia tšellistiga sellest ajast peale, kui nägin 1987. aastal filmi “The Living Daylights”. Timothy Daltoni kehastatav James Bond põgeneb Tšehhoslovakkias nõukogude agentide eest, tuhisedes lumiselt mäenõlvalt alla lahtises tšellokohvris koos Maryam d’Aboga. Alati, kui olen kontserdil, jookseb pilk üle keelpillirühma ja mõtlen, kas mu Maryam võib olla nende seas. Eelistan tšellomängijaid, siis kontrabassiste, aga jään lõpuks vaatama viiuldajaid. Mul on ju kondine tagumik, mis mahuks hädapärast ära ka viiulikohvrisse, juhul kui viiuldaja on piisavalt kobe. Just sellised fantaasiad sunnivad mind ikka ja jälle sümfooniakontserti külastama – selles peitubki kogu klassikalise muusika võlu: võimes viia sind kuhugi, kus sa ei ole.

Vello Vikerkaar

Vello Vikerkaar on Kanada eestlane, kes on omandanud Torontos traditsioonilise eesti hariduse. Pärast karjääri Kanada armees (missioonid: Molsonit juua ja välismaal viisakalt käituda) mängis trumme bändis nimega Reckless Dentistry. Muusikukarjäär jäi lühikeseks. Loe artikleid (13)