Me elame ajas, kus lootuse järele küsitakse palju. Aga sageli kõlab see küsimus kaeblikult ja nutuselt, otsekui tahaks küsija kõigepealt olla kindel, et kõik läheb ikka hästi, ja alles siis oleks nõus tegutsema ning hea tulemuse, lahenduse või väljapääsu nimel pingutama. Lootus ei taga, et kõik läheb hästi. Lootus tähendab usaldust, et see, mis me teeme, on mõttekas. Lootus on vastupanu resignatsioonile, argusele ja küünilisusele.
Kord meie koguduse raamatukogu korrastades sattus kätte omaaegse Iisaku koguduse vaimuliku Voldemar Kuljuse jutlustekogu aastast 1925.[1] Kõigest kolm jutlust, viimane neist – “Lunastatud albatrossid” – on saanud ka raamatu pealkirjaks. See algab nõnda: “Kaugete merireiside ajal saadavad ookeanis sõitvaid laevu muretud albatrossid. Need on võimsad valged linnud, mustade tiibadega, mis teravad ja ülipikad.” Kuljus tõdeb, et albatross on väle ning peab avaral merel vastu sadu tunde. Tõepoolest, albatrossi tiibade siruulatus on suurem kui ühelgi teisel tänapäeva linnul: kuni 3,5 meetrit. Sellised tiivad võimaldavad päevade kaupa õhuvooludes liuelda. Suured isased võivad kaaluda üle 11 kg, ja kusagil seal arvatakse olevat ka piir, millest raskemad linnud lennata ei suuda.