Kuidas saaks meie väike Eesti tehisintellektist rohkem kasu ega jääks konkurentsitihedas maailmas virtuaalsete hammasrataste vahele? Kõige keerulisem on algus: senisest kiirem täiendavate inimeste kaasamine arendustöösse ning koostöö vajalike andmete ja rakendussuundade alal.
Väljakutsed info kogumisel
Arvutamise abivahendid on vanad aastatuhandeid: toidu varumine, kaubandus, ehitamine, reisimine ja sõjad nõudsid kõik hoolikat kalkuleerimist. Muudetava programmiga arvutavate masinate matemaatilised alused töötati välja enne esimeste elektronarvutite loomist II maailmasõja saladuseloori varjus. Arvutite töö aluspõhimõtted pole muutunud. Informatsiooni töötlev arvuti saab ette programmi (käsud), mida ta asub täitma, ja igakordsed (sisend)andmed. Informatsiooni mõttes pole vahet, kas seda töödeldakse elektroonika, optika või biokeemia vahenditega. Uuem on kvantarvuti, mille “protsessor” ei soorita enam ainult lihtsaid binaarseid loogikatehteid kahendbittidega. Arvutuste lõpptulem on ikka uus informatsioon, vaid veidi kiiremini. Teatud kõrgel filosoofilisel abstraktsiooni tasemel võib kogu bioloogilist elu vaadelda suure infotöötlusprotsessina. Infot säilitatakse ja kopeeritakse muu hulgas RNA, DNA, valkude jt molekulide olekutes, töödeldakse bio- ja elektrokeemia abil. Infot loetakse sensorite ning keskkonna olekust ja selle töötlemise tulemusel muutub midagi füüsilis-keemilises maailmas.
