Kõik need elu jooksul langetatud valikud – on need olnud ikka minu omad? Ehk on see olnud saatus, mille vastu ma nagunii poleks saanud? Seda küsimust on inimene küsinud igiaegadest saadik.
Istun ühe lõunamaise saare väikeses kohvikus, rüüpan oma hommikukohvi ning mu pilk libiseb üle laguunsinise lahe. Mööda kitsukest tänavat astuvad vee poole rõõmsad surfajad, trimmis kehad kalipsodesse kätketud. Paljud ongi juba merel, otsides kooskõla kõrgete lainetega. Samal ajal asuvad rannast teele väiksemad ja suuremad alused, paadid ning jahid. Selles kirkas hommikuvalguses võin vaid kujutleda, mis tunne võib neil mereleminejatel olla. Mu silm näeb küll ümbritsevat ilu, aga seda avarust ja vabadust, pingutuse ja eneseületusega kaasnevat elamust võin üksnes aimata ja oletada. Mul pole seda kogemust ning see jääbki mul saamata.