Vice versa värbas sel korral nii muuseas kesksesse rolli minu lemmikpilli – bassi. Äsja (eijõuajärgepidadamitmenda) albumi “Koridorid” reliisinud Leslie Da Bass ja debüüt-EP “Luna” välja andnud Levski juhtiv loomejõud Kostja Tsõbulevski arutavad bassimehelikult mõnusalt põhja ladudes üksteise muusika üle.

Leslie lüürika, loo jutustamise oskus, huumor ja intelligents kumab muusikast nii eredalt läbi, et tema lugude kuulamine on minu jaoks alati värskendav ja mõtteid avav elukoolitund. Ideed, ühiskonnaparalleelid ja olukorrad, mille ta on aastakümne jooksul läbi HU? ja Leslie Da Bassi muusika inimestele kaasa-, üle- ja läbimõtlemiseks serveerinud, need lihtsalt peab endast läbi laskma. Nii on kuidagi selgem tunne pärast, alati. Umbes, et saan rohkem elu mõttest aru? Äkki.

Kostja on lihvija. Muusikaline materjal, mis nüüd tema bändil Levskil “Luna” nimelise EP peale ja sisse pandud sai, on küpsenud täpselt nii kaua kui vaja. Sest tunnetage selle olemust! Nagu päikesest küps kirsimari, mida lind veel nokkida pole jõudnud, sest kirss sai täpselt omal ajal valmis ja see näljane nokaline veel magab kuskil. Kirss naudib oma küpsusastet ise. Seda, kas keegi ta küpselt ära sööb, selle peale ei pea veel üldse mõtlema. Levski muusika ongi nagu see küps boss kirss –  õige hetk olemises, mis kestab nii kaua kui vaja, ilusad hetked tummiste bassigruuvidega ja megastiilsete kidrakäikude, klahvisaundide, väikeste ent paksude funki vürtsidega. Seda kõike hoiab koos mahlaselt puhas vokaal, mis sõidab kvaliteetnovelli vormis sõnade peal. Mmm.

Levski (Kostja Tsõbulevski) Lesliest: “kommerts, diip & underground samaaegselt”

“Lesliega olen kokku puutunud kahjuks vaid põgusalt, seega meie vestlused on jäänud pigem small talk’i žanrisse. Viimati vist presidendi aiapeol ToiToi järjekorras? Leslie käekirja puhul olen tihti tähele pannud tema kompromissi või tasakaalu lähenemistes. Näiteks soundiliselt mitte just ülemäära tõsiseltvõetav, samas piisavalt toimiv ja cool. Stiililiselt kohati väga kommerts, samas väga diip ja underground. Ühest küljest moodne ja teisest vanamoodne. Mõnikord provokatiivne ja mõnikord meeldivalt tasapaks. Mulle teatud tasakaalukuse ja mitmekülgsuse sümbioos muusikas meeldib.”

“Reilika hääl selle loo jaoks on väga hea “leid”. Leslie viimase plaadi pealt viimane lugu “Mõistuse hääl” Reilikaga kõlab samuti nagu valatult. Vokaal lisab lisaks prantsuse karakterile ka midagi venelikku. Minu jaoks seal ongi kergelt hägune piir. Või ehk ongi see järjekordne Leslie kompromiss 80ndate prantsuse popi ja vene 90ndate või 00ndate musa nostalgia vahel? Tundub, et lugu valmis teatud meeleolu pealt üsna kiiresti ja klassikaline refrääni kordus ei jäta ka kummitamata. Lugu sobiks hästi vene põneviku soundtrackile, kus näiteks Romeo ja Julia motiiv on punutud maffia, rahapesu ja perekondlike arvete klaarimise kavala skeemiga. Ladade ja maasturitega linnavaheline pursuit, püssipaugud ja autode plahvatused. Ehk siis ka hea autosõidu lugu. Selles osas ka meie käekirjad võibolla veidi sarnased”.

Kui sa peaksid Leslie’le esinemiskostüümi disainima..

“Siis lasen rätsepal mõõdud võtta, valin mõne ruudulise kanga, slim fit. Alfa Romeo ja ruuduline ülikond – match made in heaven,”  visandab Kostja Tsõbulevski teisele bassimehele taevalike mõõdetega kostüümi.

Leslie Levskist: “Ainult masohhistidest muusikud saavad käia teiste kontsertidel ja kuulata, kuidas keegi teeb neist kõike paremini.”

“Kõige jubedamaid piinaliike maailmas on loominguline kadedus. See näksib sul kallal nagu väike linnuke ja toksib sees “toks-toks-toks, miks sina midagi nii head ei tee kui teised toks-toks-toks” või “toks-toks-toks, näed sellel tuli juba teine singel, aga sul pole veel cubase update isegi tehtud toks-toks-toks”..

Miks ma ei käi palju kontsertidel, ega kuula muusikat, on see meteoriidina saabuv teadmine, et terve planeet on täis stratosfääri kõrgemate kihtideni muusikat, mis on hea ja ilus, ja kus sinu enda mõtted on juba miljon korda öeldud, taasöeldud, paremini öeldud ja lauldud ja produtseeritud ja miksitud ja jumal küll, andke mulle lihtsalt nööri. Loomulikult pole ma näinud ega käinud ühelgi Kostja livel, sest, kujuta nüüd ette, et keegi artist näeb sinust parem välja, mängib sinust paremini bassi ja muusika, kurat, on tal ka veel nii profilt tehtud, et mõeldes oma nadidele akordidele paneks parem kohe kõik stuudioprogrammid kinni, läheks külmiku juurde ja sööks vaikselt mossitades lihtsalt kaks kilo kõige kaloririkkamat jäätist ja hakkaks metsavahiks. Ainult masohhistidest muusikud saavad käia teiste kontsertidel ja kuulata, kuidas keegi teeb neist kõike paremini”.

“Kuulan taas seda pehme huule lugu, nagu juba paar aastat tagasi ja pagan, pidi ta veel selle mootorratta ka lisaks sinna videosse sättima??? Nagu oleks kõigest veel vähe. Miks siis minul mootorrattaga videot ei ole, ise muud ei tee kui pläristan ringi nendega? Kuidas nüüd on nii, et nagu tema on veel kõvem motomees kui mina? Kuidas mina viisaka inimesena peaks nüüd sellest olukorrast välja tulema, et zipin kogu oma kadeduse kokku ja kiidan aga takka. Väike kadeduselind on praegu naerust kõveras, tok tok tok. Puht inimlikult tahaks teda oma konkurendina viisakalt maha teha, vihjata erinevatele nõrkadele kohtadele, kiita ebaolulist ja tegelikult ehitada tema muusika kritiseerimise naljal hoopis kena enesehaibi tornikest.

Tahtsin tegelikult kirjutada “Luna” singlist, aga see, et vene keeles laulmine on minu meelest väga äge tegevus, tegi mu liiga kadedaks. Oma paari haleda hääldusega “Kino” kaveri ja mõne venekeelse repliigiga pole mul samaväärset resultaati ette näidata, nii et Luna jätan heaga kõrvale, siin pole lootustki. Kadetsen parem selle huulenduse kallal edasi.

Kuulan teksti, äkki saaks siin viriseda millegi kallal. Nii. Ilus ja romantiline. No ma ei tea, äkki sõna “raagus”? Meloodia, küll tahaks kobiseda, aga hetkel nagu pole, ainult sõrmed trummeldavad laual, kui otsin põhjust. Video, üks plaanilugu, no ma ei tea, siin on nüüd küll.. no hea küll. Aga kes ikkagi see tüüp seal tee ääres kõndis? Ja miks Kalle lõpuks nii kiiresti oma naise eest ära sõitis? Need küsimused vaatajana jäävad mind tegelikult närima. Isegi ärritavad. Nii et asi pole sugugi nii lilleline, kui laulus tundub. Nii et midagi ikka leidsin.

Olen nüüd Levski EP-d kuulanud mitu korda ja panen selle doci kinni ja lähen vaatan ikkagi sinna sügavkülma, mingi jäätis peaks seal ikka olema. Või eriiti rammusad vegan kevadrullid eelmisest aastast, 1000kcal per rull. Hea värk ikka küll”.

Levski slogan oleks, mis?

“Levski. Nagu Nevski katedraal, aint kaja on veits vähem ja bassi on kõvasti rohkem,” maalib Leslie Da Bass sõnamänguga seekordsele Vice Versale punkti.

• Leslie Da Bassi album“Koridorid” & Levski EP “Luna” on klikkide kaugusel kõrvadest ja meeltest. Nii saab artistide teisi lugusid kuulates päris enda kogemuse – paralleeliks nende kirjeldustele üksteise muusikast.

Vice versa on Edasi rubriik, kus artistid kirjeldavad vastastikku teineteise muusikat.

Liisi Voolaid

Liisi Voolaid toimetab igapäevaselt muusika- ja kommunikatsioonivaldkonnas, toetades kodumaiseid artiste, ettevõtmisi, üritusi ja teeb kaastööd meediaväljaannetele. Suure osa oma ajast veedab Liisi ka DJ rollis, mängides mõnusatele inimestele enda lemmikmuusikat, mille ühisnimetajateks on soul, funk, mahe värskus ja maailma tummiseima gruuvi aluseks olev pill – basskitarr. Liisi kirjutab Edasile muusikast ja sellega seotud inimestest, püüdes tuua nende olemust lugejatele lähemale. Ja inspireeruda. Loe artikleid (86)