TarSlämm on Tartus toimuv luuleprõmmu ehk poetry slam’i õhtute sari, kus kolme minuti jooksul kannavad esinejad ette oma originaalloomingut, mida publikul ja žüriil on võimalik kohapeal punkte andes tunnustada. Iga kord külastab TarSlämmi luuleõhtut ka mõni inspireeriv välis- või kodumaine luuleesineja. 9.mail toimuva TarSlämmi finaali ajal on Eesti publikul võimalik osa saada briti luuletaja Joelle Taylori säravast loomingust ning rikkast kogemustepagasist.

Joelle Taylor (1967) on auhinnatud luuletaja, näitekirjanik ja kriitik. Ühendkuningriigi kunagise slämmiluule tšempionina rajas ta 2001. aastal üleriigilise noorte luuleprõmmu võistluse nimega SLAMbassadors – tegemist on pikima ajalooga praegu tegutseva noorte slämmiluule meistrivõistlusega Euroopas. Lisaks ilukirjanduslikule ja performatiivsele tegevusele viib Taylor läbi loovkirjutamise töötube ja esinemisoskuste meistriklasse ning võõrustab Londoni luule- ja muusikaklubi nimega Out-Spoken.

Eelmisel aastal ilmus tema luulekogu „Songs My Enemy Taught Me“ („Laulud, mille õppisin oma vaenlaselt“) – see on feministlik teos, mis sisaldab laule, luuletusi ja kirju iseseisvusest ja ellujäämisest. Projekti ühe osana vedas ta 18 tasuta meistriklassi naistele ja tüdrukutele, julgustamaks neid kirja panema omaenda lugusid ja neid veebis avaldama.

Viimane luuletaja

(I)

Olen viimane luuletaja, kes seisab
sellel lagedal laval,
siniseks klohmitud kõnniteel,
mööda libisenud võimaluste
ja heatahtlike möödamõistmiste pragudel.
Nad ütlevad, et meie laste ootused on liiga kõrged.
Seljanõost levib higilõhn
ja meelitab hundituulel
kohale jõugud.

Isegi meie õhul on kriidirandid;
ja ümber politseilint
meie tänavanahka on aga söövitatud
õlatunde ja õõva grafiti,
linna järelehüüe
tänavakunstnikelt, kultuuriterroristidelt ja lapseohtu jalaväelt,
kirjatud tindi- ja verepritsmetega.

Meie noori hoitakse abituse ja agressiooni dieedil.

Politseisireenide huilged on nende unelaul,
ja hilisõhtuti paukuvad uksed, kesköiste kuude all,
mis on suured nagu lapsesilmad.
Ema ei tulnud ka täna öösel koju.
Ta ei tule kunagi.
Aga see laps
jääb teda terve oma ülejäänud elu ootama.

(II)

Need kanalid, need teed, need nabanööri-tänavad,
meie linnade tuiksooned
on äravisatud unistustest ja poekärudest umbes.

Meie lapsed langevad koolikoridorides,
Immateriaalsetes, illegaalsetes ja amoraalsetes sõdades,
aga sageli ka selles lihtsamas sõjas, mida peetakse
õrna eneseuhkuse ja madala enesehinangu vahel.

Lapsed,

Oodatakse, et te neil radadel koperdate, soperdate,
oma unistused OHVERDATE –
aga enamat meil ju ei ole,
ainult need pettekujutelmad võrdsusest.

Nii et tõuse püsti, seisa, räägi vabalt,
kasuta ära keele eikellelegikuulumatust,
jää vait ja räägi

sest heitumine on viirus, mis levib
kuni ongi nii, et mida madalamad su ootused, seda kindlam see, et ellu jääd
ja kui tõde, au ja õiglust ei tundu enam mitte kusagil olevat
muutub hõimukord üha ahvatlevamaks.

(III)

Meie kondised lapsed on kaevunud oma hapra naha sisse
varjunud liivakottide, jõugusümbolite, postkoodide ja valede taha,
kilbiks ühenaelapoe uhkus
ja nuga.

Alati mõni nuga –
mis peegeldab seda hoidvat kätt,
mille tera peegeldab seda hoidvat kätt.

Vaata endale otsa,
kas sa mäletad oma nime?

Meie isad on ründe- või looteasendis
löömamehed või sülelapsed,
alati kuhugi teadmata kadunud,
plastlüli odavas reaktsioonide ahelas
mille tõttu oleme isegi oma elutubades kuidagi eksinud,
ja tema,
tema on tühi tool, tühi lubadus,
rusik-enne-musi hierarhia,
vari, mis taandub uttu,
mis tõmbab uttu.

Tõeline õud on see, kui su isa ei mäleta enam su nime.

Hakkab hämarduma.
Oleme kodust kaugel
ja siit eemalt vaadates
on see kahvatu hallilt kõrguv tornmaja
ilmselgelt ju hauakivi
ja iga tuledes aken üks sõna.
Aga kes kirjutab meie järelhüüdeid siis, kui ei ole enam ühtegi luuletajat?
Kes kirjutab meie järelhüüdeid siis, kui ei ole enam ühtegi luuletajat?
Kes kirjutab meie järelhüüdeid siis, kui ei ole enam ühtegi noort luuletajat?

Me ei saa rahus puhata –
kuni kooliväravas peab valvet politsei
ja lastel on mäkburgeri palged
ja riiklik järelevalve on ainus, mis sunnib koole tegudele
ja teadmised on privileeg
ja meie eluraamatukogusid rüüstatakse.

Me ei saa rahus puhata –
kuni lapsed ei oska kirjutada oma nime
ja nad on ise kollid oma voodite all
ja nad kardavad ennast ja kõiki oma ütlemata sõnu
ja tindi värv on punane
ja selle linna sitkust mõõdetakse valatud veres.

Kuni üksainuski luuletaja veel seisab.

(IV)

Oleme kummardanud valeprohvetite pasunaid
et teenida valekasumeid:
kuulsuse kultus,
silmakirjalikkuse küüniline, tsükliline pühitsemine
mis võimaldab vaadata maailma seal väljas nagu tõsielusaadet
samas kui meie lapsed on väljas
põlvili
ja nokivad silmist klaasikilde,
klassi kilde.

Sest vaata,
orjandus on jätkuvalt elus ja terve.
Lihtsalt nüüd ei otsusta su saatust ainult nahavärv
vaid ka majandus.
Kas sa kuuled jõukude ulgumist
Peckhami avamaadelt Hackney kõvamaadeni?
Neil on su lõhn ninas.

(VI)

Ja siis näed sa mind.
Näed luulet.
mis on kirjutatud keset klaasikilde ja grafitit
ja on peategelane turvakaamerate katkistes silmades.

Siis näed sa luulet.
Siis näed sa luulet
öise tähistaeva punktkirjas,
lapsega hüvasti jätmiseks võetud ajas,
poiss, näeme varsti,
sügisese pööripäevakuu mõõtu lapsesilmades
või tüdrukus, kes istub tornmaja alahuulel ja valmistub lendu tõusma
samas kui metslinnud põgenevad ta kullatud trellidega rinnakorvist,
hoolimata sõjakisast jõukude tühermaal.

Igaüks neist tornmajadest on raamat.
Löö see lahti
Selles on lootust.
Selles on luulet.

Luuletuse „Last Poet Standing“ („Viimane luuletaja“) on eesti keelde tõlkinud Ragne Schults.

TarSlämmi finaal toimub 9. mail kell 19:00 Vilde ja Vine verandasaalis.