Vaatajate südamed võitnud film „Seltsimees Laps“ on režissöör Moonika Siimetsa jaoks esimene täispikk mängufilm. Kirjanik Leelo Tungla autobiograafiliste raamatute põhjal loodud film räägib väikesest Leelost, kelle ema Stalini võimuloleku viimastel aastatel esialgu vanglasse ja seejärel Siberisse saadetakse. Filmi linastumise tuules tegi Edasi kaasautor Iiris Viirpalu režissööriga juttu nii filmist kui ka tänasest Eesti ühiskonnast laiemalt.

I.V: Mis pani sind valima just seda materjali – Leelo Tungla autobiograafilisi romaane – EV100 teemaliseks kinokingituseks?

M.S: Lugesin neid raamatuid aastal 2008 ja need jätsid mulle väga sügava mulje. Just see vaimustas, kuidas lapse pilgu läbi sellest raskest ajastust räägiti. Seal oli väga palju, mis mind kõnetas ja pani paralleele tõmbama oma lapsepõlvega. Mul hakkasid kohe pildid silme ees jooksma, tekkis tunne, et tahan seda lugu filmiks teha. Eriti huvitas, kuidas jutustada seda lapse pilgu läbi filmikeeles. Lapse vaatepunkt annab võimaluse olla ühelt poolt humoorikam, samas on see aga veelgi traagilisem. Kui tuli EV100 filmikonkurss, siis otsustasin „Seltsimees lapse“ idee välja pakkuda. See on ikkagi ajastufilm ja sellise loo jaoks tavaolukorras raha saada, on väga keeruline – eriti noorele filmitegijale.

Filmis on õnnestunud luua helge lapselikkus – maailm, kuhu karmid sündmused oma täies jõus ei ulatu, kus on ikkagi alles mäng ja teatav vabaduski. Ning see on täiesti vaadatav nii täiskasvanule kui lapsele. Kuidas ja milliste filmivõtetega seda kinolinal saavutada püüdsite?

M.S: See oli suur ja huvitav väljakutse, kuna lugu oleks võinud rääkida ka klassikalise draamaloona. Raamat on kirjutatud mina-vormis ja räägitakse palju tunnetest, mõtetest. Stsenaariumit tehes oli huvitav mõelda, kuidas seda pildiliselt väljendada. Meenutasin palju oma lapsepõlve situatsioone ja kohti. Koos operaator Rein Kotovi ja kunstnik Jaagup Roometiga püüdsime leida vastavaid võttekohti ja sobivat kaamerakeelt.

Mõni on ette heitnud, et meie filmi-Tallinn on liiga kommikarbilik, aga tahtsimegi, et Tallinn poleks sõjarusudes, vaid keskendusime detailidele, mida laps märkab. Lapse jaoks on sündmuseks pigem ilusad daamid, poodide vaateaknad, „Kolme Karu“ komm, mille ta saab. See filmimaailm saigi loodud värvilisem, helgem, tõstetum kui toonane reaalsus oli, sest vaatame lapse silmadega.

Sul on ka endal lapsed. Milline on praeguse lapse lapsepõlv tänases Eestis? Palju on räägitud laste õppeedukusest, kuid samas teevad muret vaimsed häired ja pinge, küber- ja koolikiusamine…

M.S: Eks igal ajal on oma probleemid. Koolikiusamine on ju alati olnud, ka minu isa meenutas „Klassi“ filmi järel omaaegset kiusamist 1950ndate koolis, mis oli väga julm.

Samuti saavutuste ja edukultuse teema on olnud igal ajal ja sõltub ikka eelkõige perekonnast, kust inimene on pärit. See on praegu võib-olla rohkem ühiskondlikult võimendatud kui varem, aga ka pioneerid ja skaudid, kodutütred pidid olema edukad ja tublid. Mind ennast kõnetas raamatus „hea lapse“ teema väga ning see surve on ka paljudel tänastel lastel. Mida see õieti tähendab – kas seda, et meeldid kõigile ja vastad ühiskonna ootustele? Või et kuulad oma südame häält ja jääd oma arvamusele kindlaks, ka siis kui lähed teistega vastuollu?

Kas peame edukaks seda last, kes kõigis ainetes saab maksimumhinded, aga on võibolla kaotanud õpirõõmu?

Või on edukas hoopis see laps, kes matemaatikat väga hästi ei oska, kuid on ülimalt andekas kirjutaja või sportlane?

Minu meelest on oluline mõelda, kuidas lapsi kasvatades ei annaks täiskasvanud neile taolisi ühiskondlikke paineid edasi ja kuidas kasvatada lapsi nii, et nad oleks õnnelikumad ja endaga rahujalal, terved inimesed. 

Tänastel lastel on ka teistsugused kiusatused kui varem – näiteks tarbimine. Laste soovid on väga suured ning keskkond ka soodustab seda reklaamide ja iluetalonidega. Mul on 11-aastane tuttav tüdruk, kes tahab juba olla nagu 17-aastane neiu: käia samamoodi riides, meikida, sõbrannadega kohvikus aega veeta, aga selleks ei piisa tema taskurahast. Laps on väga kurb ja talle on väga raske selgeks teha, et see pole veel vajalik.

Väga paljude vaimsete häirete taga on minu meelest see, et elame igapäevaselt nii palju virtuaalses maailmas  (nii täiskasvanud kui lapsed) ja kaob kontakt reaalsusega – mitte ainult lähedaste inimestega, vaid ka oma kehaga, vajadustega jne. Meie ajud ja organism tervikuna ei ole sellega harjunud ning see pole organismi jaoks normaalne olemine, taolised häired on omamoodi „ keha appikarje“. Ma püüan teadlikult arvutite ja ekraaniaega nii enda kui oma laste elus piirata. Usun, et lapsest saab väga hea programmeerija ka siis, kui ta ei ole 1,5 aastasest peale nutiseadmega toimetanud, vaid alustab seda 8-aastaselt. Ka minu peres ei ostetud televiisorit enne, kui kooli läksin ja lugema õppisin. See oli vanemate põhimõte, et laps peab enne lugema ja ma olen selle eest väga tänulik.

Kuidas näed põlvkondade vahe küsimust kultuuris? Kas ja kuidas on see oluline? Näiteks ühiskondlike (okupatsiooniaja) traumade käsitlemisel kunstis?

M.S: Minu meelest väljendub see väga selgelt ning võib-olla iga asja rääkimiseks on oma aeg. Isegi kui on inimesi, kes ei tea või ei taha midagi minevikust teada – ikka tuleb rääkida. Meie oma minevik mõjutab põlvkondlikkust kindlasti, samuti ka varasem sakslaste arusaamades elamine, sealhulgas luterlik töökäsitlus, oskamatus puhata, endale rõõmu lubada. Sees on ka okupatsiooniaegne hirm kõige ees, soovitused mitte silma paista ja olla allaheitlik ning seega ka alalhoidlik. Ma arvan, et need mustrid on veel paljudel eestlastel.

Ma usun aga, et kui inimene teadvustab endas neid asju ja saab aru, miks ta on selline või miks on sellised tema vanemad, siis on võimalik ka taagast vabaneda. Holokausti uurijad on väitnud, et 70 aastat läheb, et ühiskond traumast vabaks saaks. Stalinistlikest repressioonidest ongi samamoodi 70 aastat möödas, nüüd on see aeg käes. Tänased noored ongi palju vabamad, pole nii suuri hirme ja julgetakse suud lahti teha ja ka enda eest seista.

Huvitav on ka kehamälu, näiteks naised, kes on elanud või noored olnud sõja- ja okupatsiooniajal, kel oli hirm saada vägistatud – sellised asjad on kehamälus ja see kandub põlvkonniti edasi. Ja võib mõjutada näiteks viise, kuidas julgeda olla naisena. Seda on vajalik kunstis avada, ka noortele, et nad mõistaksid ja ühiskond oleks seeläbi tervem.

Kommunismiteema tervikuna pole inimeste käitumise ja valikute plaanis üldse nii must-valge: oli selline aeg ja kui tahtsid olla tippjuht, siis pidid ka parteisse astuma jne. Me ei saa andestada, aga saame mõista protsesse ja seeläbi mõista ka oma juuri.

On väga hirmutav, kui see side ja mälu põlvkondade vahel kaob.

Näiteks tean üht minust pea kümme aastat nooremat eesti meest, kes vaatab vene telekanaleid ning usub, et eestlased on ilma igasuguse põhjuseta Venemaa suhtes ettevaatlikud ja ärevad. Ta räägib tõsimeeli, et vaadake, kui palju head Putini valitsus oma rahva jaoks teeb ning sellisel suurel riigil ongi taolist juhti vaja. Seda aga, et pole sõnavabadust, vohab korruptsioon, intellektuaalid emigreeruvad, ta ei tunnista ja peab liialduseks. Minu meelest on ta „propagandaohver“, kel puudub kriitiline meedia analüüsioskus ja ilmselt ka kontakt oma juurtega. Kui peale kasvab põlvkond, kes meie ajaloos toimunud sündmusi ei mäleta ega teadvusta, võibki selliseid seisukohti esile kerkida.

Räägime veel mälu teemast: miks on praegugi mõned teemad pigem tabu? Kas lihtsalt peab veel aega mööda minema, et ühiskondlikest tragöödiatest saaks kõneleda, jättes kõrvale üksnes väga must-valge lähenemise ja saavutades kunstilise üldistusjõu? Näiteks on ju Sofi Oksaneni „Puhastus“ ning Martti Helde „Risttuules“ tugevad tööd, mis on saanud ka jõulist vastukaja.

M.S: Tundub, et okupatsiooniteemalise filmilaine taga on küll kollektiivne alateadvus, sest kui ma ise 10 aastat tagasi hakkasin mõtlema „Seltsimees lapse“ filmiks tegemisele, siis polnud veel neid filme olemas ning isegi ei räägitud nende tegemisest. Nüüd on aga järjest tulnud mitmeid stalinistlikest repressioonidest kõnelevaid lugusid. Ju siis on ühiskondlikult aeg kuidagi küps.

Tabusid on aga kindlasti eestlastel palju ja väga erinevates valdkondades. Kui ajaloost tuua näide, siis need, kes Siberis käisid ja kannatasid, ei pruukinud tagasi tulles tahta sellest rääkida. Näiteks üks minu dokumentaalfilm räägib Herbert Sepast, 83-aastasest vanamehest, kes tahab saada oma vanuseklassis teivashüppes maailmameistriks. Too mees oli 22, kui ta saadeti Siberisse, kui tagasi tuli, oli üle 30. Dokfilmi tehes püüdsin sellest temaga rääkida, aga ta ütles, et ta elab tänases päevas ega taha vanu asju meenutada. Tema hakkas oma nooruse pooleli jäänud unistust hiljem välja elama.

Või minu vanaema Linda…Sageli räägitakse Nõukogude okupatsiooni kuritegudest, aga oli ju ka saksa võim ja nendega seotud kuriteod, mis on minu meelest Eestis tänini tabu. Ilmselt selle pärast, et see, mis pärast Nõukogude korraga tuli, oli veel õudsem ja kestis väga kaua. Minu vanaema oli näiteks Eesti aja lõpus ja ka 1940. aastal piimakontrolli assistent ning keegi talumees kaebas ta peale, sest polnud rahul selle rasvaprotsendiga, mis ta lehmade piimast mõõdeti. Kui tuli Saksa aeg, siis ta kaebas mu vanaema peale nagu too oleks teinud koostööd nõukogude võimuga, mis oli täielik absurd. Vanaema pandi aastaks vangi, Tartusse Näituste Väljakule. See jättis vanaemasse, kes oli ääretult aus inimene, väga sügava jälje kogu eluks. Ta rääkis, kuidas naised igaöiste vägistamiste hirmus kongides oma näod ära määrisid, kuidas eri rahvusest vange viidi Tartu taha maha laskmisele – selles osalesid nii sakslased kui ka eestlased. Kui vaadata vanaema fotosid, siis aasta vanglas muutis teda alatiseks – kui Eesti-aegsetel oli vanaema säravate silmadega vaba ja naeratav naine, siis hilisemalt piltidel on temas nagu mingi osa seisma jäänud, midagi on tarretunud.

Mis sind viimasel ajal Eesti kultuuris rõõmustanud või kõnetanud on – kas mingid teemad, probleemid või konkreetsed teosed on iseäranis korda läinud?

M.S: Mul on väga hea meel, et Eestis tehakse viimastel aastatel nii palju põnevaid mängu- ja dokfilme ja et pärast kümmet aastat tuli riigilt filmikunstile üks miljon lisaraha, mis on väga oluline. Minu meelest on selles valdkonnas suur potentsiaal: meil on nii huvitavaid operaatoreid, režissööre, produtsente filmikunstnikke, rääkimata Eesti näitlejatest, kes on lihtsalt supertasemel. See teeb suurt rõõmu.

Vaimustab, kui hästi läheb eesti klassikalisel muusikal!

Minu jaoks oli hiljutine suurim avastus helilooja Tõnu Kõrvits, kes mu filmile ka muusika kirjutas. Temaga töötamine oli väga põnev ja õpetlik protsess, ma ei olnud varem näinud nii lähedalt orkestri tööd.

Üks asi, mis teeb kurvaks, aga veidral moel ka rõõmsaks, on EstFori tselluloositehase diskussioon.

Ma ise olen tehase vastu, olen Tartust pärit ning sealsed inimesed on palju vaeva näinud, et jõge puhtana hoida. Mäletan lapsepõlvest reegleid, kus tohtis ujuda, kus mitte, sest jõgi oli mõnes kohas väga must. Emajõgi on Tartu piirkonnale ja sealsetele inimestele väga oluline. Rääkimata tehase looduslikust mõjust Peipsi järvele ja sealsele ökosüsteemile. On väga valus vaadata, kuidas riik ja käputäis ärimehi püüab oma rahvast üle sõita.

Rõõmustab aga väga, et tartlased on suutnud nii üksmeelselt koonduda ja kokku tulla, polegi ammu Eestis nii paljusid erinevaid inimesi ühe asja nimel näinud tegutsemas. Minu isiklik arvamus on, et Eestis on nii palju vähem kahjulikke ja jätkusuutlikumaid majandus-ja teadusvaldkondi, mida tasuks arendada ja mis meie riigile palju enam ja pikemaajalist majanduslikku kasu tooks. Lisaks on maailm ökokatastroofi äärel ning puhas loodus, õhk ja vesi on paarisaja aasta pärast sadu kordi hinnalisem väärtus kui täna.

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu on lõpetanud semiootika ja kultuuriteooria magistri ning tegutsenud aastaid nii kultuurikorraldaja kui ka vabakutselise kriitikuna. Ta on kirjutanud arvustusi, arvamusartikleid ja teinud intervjuusid kultuuriväljaannetele. Iiris on Edasi kultuurirubriigi kaasautor. Loe artikleid (51)