Iseseisvuse taastamise nädalal passib küsida: “Kuidas läheb, Eesti?” Seetõttu rääkisime seekord “Nädala intervjuus” meie ühiskonda kaua jälginud õppejõu, poliitiku ja sotsiaalteadlase Marju Lauristiniga Eesti tulevikust ning sellest, kuidas me kõik võiks oma riiki suuremaks mõelda. Küsis Brent Pere.
Kuidas Eesti elab?
Häbematult hästi võrreldes kõigega, mis maailmas toimub. Alates sellest, kuidas kuskil uputab, ja lõpetades sellega, et sõda käib. Me elame ikka väga hästi.
Kuidas Tartu uputus oli?
See polnud mingi uputus võrreldes mujal maailmas toimuvaga.
Kas üldine arusaam on samasugune, kas Eesti inimene saab aru sellest, et ta elab hästi?
Mina arvan küll. See Eesti inimene, kes ekraanidelt välja ei paista, vaid elab oma elu, saab väga hästi aru. Võiks ju hullem olla. Olukord on ümberringi äärmiselt pingeline ja me oleme natuke nagu vanajumala selja taga.
Miks need inimesed ekraanidel seda tihti ei väljenda?
See on minu meelest ka ajakirjanike või ajakirjanduse probleem. See pole ju põnev. Põnev on see, kui millegi üle saab kõva häälega karjuda.
Tunnete, et positiivset ajakirjandust võiks rohkem olla?
Ma ei teagi, kas ajakirjandus saab olla positiivne, aga ta saaks olla rahulikum. Iga asja ei pea kohe lõkkele puhuma. Mina soovin natuke kannatlikkust ja pikemat vaadet, sest muidu on kogu aeg üks tõmblemise tunne. Eesti inimesele käib minu arvates pidev tõmblemine närvidele.
Te olete kaua ajakirjanikke õpetanud. Kuidas tunnetus edasise osas on?
Ma olen õpetanud just nimelt pikemat vaadet, kus me teeme analüüse ja vaatame päris pikalt, kuidas mingi teema tekkinud on ja mis temast saanud on. Niisugust pikemat vaadet ongi vaja. Häid koeri on muidugi ka vaja, kes lõhnast ära tunnevad, kui midagi tõeliselt juhtub, aga see ei tähenda, et kogu aeg peab kohal olema ja pidevalt haukuma.
Miks see nii on läinud?
Eks me kõik räägime, et aeg kiireneb ja inimesed on närvilised. Lisaks ajab iga väikest kübet taga sotsiaalmeedia ja inimesed on sageli ainult käesolevas sekundis kinni. Samas mulle tundub, et see ei käi sugugi enamuse inimeste kohta, vaid see on just võimendatud pinnavirvendus. Nii tundub, et kõik virvendabki. Teate ise ka, et kui pisut sügamale minna, siis ei virvenda seal midagi.
Ehk seal saab esimese emotsiooni pealt midagi ära panna ja ajakirjandus korjab selle kohe üles?
Jah ja siis ongi tunne, et nüüd on midagi öeldud või teada saadud. Tegelikult kõik alles kulgeb ja pole veel aru saadud, mis toimub. Kui iga hetke peale ahhetada, ohhetada või hõisata, siis kaob ära loomulik elu kulg ja hingus. Kujutage ette, et te muudkui jooksete ning ähite ja ohite. Niimoodi ei pea kaua vastu.
Peegeldub see ühiskonnas ka, et ei peeta enam nii kaua vastu ja lihtsalt loobutakse uudiste tarbimisest?
Ma ei tea, kuidas uudiste tarbimisega ausalt öeldes on. Ühtepidi kõik väljaanded kiidavad, et neil on hirmus palju jälgijaid, aga samas on jälgimise kvaliteet nii pealispindne.
Kuidas seda parandada?
Mu alatine vastus on see, et ainus, mis parandab, on haridus. Ma ei mõtle, et see peaks olema koolis või klassis istumine, vaid õppimine, et näha sügavamale. Paljudel inimestel on seda sügavamat nägemist ja nad tahavad, et neile asju detailsemalt ja rahumeelsemalt näidataks. Nii saaks arutada. Muidugi on neidki, kellele pidev enesepiitsutamine, ähkimine ja hingeldades elamine rahuldust pakub. Ma küll ei tea, mis rahuldus see on, aga enamus inimesi siiski hindaks, kui neile antaks aega arutada. Paanikatunnetus või ärevus ühiskonnas on minu meelest üks põhjus, miks meil nii tõsised vaimse tervise probleemid on.
Ja sellepärast loobutakse ka uudiste tarbimisest?
Ma ei tea, kas loobutakse, aga ma ei kasutaks selle puhul üldse sõna “tarbimine”. Mina räägin uudiste jälgimisest, aga me ei jälgi mitte uudiseid, vaid sündmusi ja seda, mis toimub, mida keegi poiss või tüdruk jälle oma sotsiaalmeedias hõiskab.
