Nädala intervjuu. Sveta Grigorjeva: kõike ei saa ajada üksikisiku kaela, nagu meil tehakse

Sveta Grigorjeva. Foto: Erakogu

Sveta Grigorjeva on silmapaistev koreograaf ja luuletaja, enim aga teatakse teda vist järjepideva arvamusavaldajana. Selleks viimaseks sunnib teda õiglustunne. Näiteks häirib teda Eesti üldlevinud retoorika, millega kogu vastutus veeretatakse mugavalt üksikisiku õlule. Sellest ja muust rääkis ta “Nädala intervjuus” Brent Perele.

Mis või kes sind käima tõmbab?

Selline küsimus! Lõid mind pahviks. Polegi ammu sellele mõelnud. Esiteks, mis ei ole eriti originaalne vastus, aga mu enda looming. See, et ma saan loomingu ja kunstiga üldiselt tegelda, tõmbab käima. Kuna olen nüüd uue lavastuse protsessis, siis saan aru, et loominguga tegeldes olen kõige õnnelikum. Lisaks et saan töötada inimestega, kes tahavad minuga töötada ja usaldavad mind. Usalduslik õhkkond inimeste vahel, keda käivitab sarnane asi. Muidugi ka alternatiivsema ja eksperimentaalsema maailma loome ning viimasel ajal utoopiline mõtlemine, sest mulle tundub, et maailmas on praegu kujutlusvõime kriis.

Me ei suuda enam tulevikust midagi positiivset ega optimistlikku leida ja kõik ootavad pigem lihtsalt, et loodetavasti ei lähe midagi halvemaks. Ma usun, et kujutlusvõime kriis on seotud ka sellega, et tulevik on kogu aeg väga lähedal ja kõik muutub ülivilkalt. Tehnoloogia areneb ja kriisid mööduvad nii, et ahaa, jälle uus kriis. Pandeemia, sõda, järgmine sõda ja asjad aina kuhjuvad ning me ei jõua sellele enam järele. Me upume infomürasse. Distants oleviku ja tuleviku vahel on õhuke või tajutav pea olematuna. Sellepärast ongi tuleviku kui mingi positiivse võimaluse peale raske mõelda. Ma üritan katsetada, kuidas oleviku ja tuleviku vahele distantsi siiski tekitada, luues sinna positiivsemaid ja utoopilisemaid variante vahele. See tõmbabki mind käima ja ma keeldun uskumast, et maailm läheb aina halvemaks. Ei lähe, me peame optimistlikult ja positiivselt mõtlema. Noorena käivitas mind viha, aga viimasel ajal väljendan end rohkem läbi rõõmu ning rõõmu pakkumine teistele käivitab mind.

Ehk siis praegu keskendutakse pigem pessimistlikule olevikule kui optimistlikule tulevikule?

Just. Olukord on sitt, tulevik on sitt ja väetist kuskilt paistmas pole. Aga samas ma ei taha seda lõpuni uskuda, kuid saan aru, miks see keeruline on. Fašism on peaaegu igal pool tõusuteel, meil on kliimakriis ja probleemid nii rängad, et üksikisiku tasemel tundub nendega võimatu hakkama saada. See on hetk, kus tekib tunne, et lihtsam on mitte tegelda ning end selle eest kaitsta. Mul ja sul on muidugi üldse privileeg mõelda, et “meil on olukord päris halb, aga mis selle alternatiiv võiks olla”? Samas on palju inimesi, kel pole isegi seda aega. Neil on vaja lapsi toita, tööl käia ning neil ei ole hetkegi sellistele asjadele aega raisata.

Brent Pere

Brent Pere on vabakutseline ajakirjanik. Loe artikleid (57)