Kui sa käid suures poes laupäeval kuu esimeses pooles, siis sul on lihtne mõnele vanainimesele head teha. Olin siis laupäeval Valga Maximas ja näen, et valmismagustoitude leti juures toetub üks vanaproua ostukärule ja uurib pingsalt silmi kissitades kahte pakendit.
Läksin proua juurde ja ütlesin “Tahate proua, ma loen teile ette!” Proua ei kuule mind, ütlen uuesti ja kõvemini “Vabandage proua, ma võin teile ette lugeda!”. Proua tõstab pea ja ulatab mulle ühe pakendi: “Vaata, mis kuupäev siin on?”. Võtan magustoidu karbi ja ütlen – “16.04!” – “Suur aitäh, kujuta sa ette, mis noormees, tuli ise mulle appi, kõike head sulle!”
Ju proua võttis siis endale need magustoidud mugistamiseks. Tekst on liiga väike pakenditel, et vanainimesed seda lugeda näeks ja kui noored otsivad oma veganjuttu ja e-aineid, siis vanainimesi huvitab eelkõige, et kas ta saab asja külmkappi endale varuks osta.
Toidupoest läksin väikesesse lillepoodi, seal oli üks naine ning üks paarike enne mind. Lillepoe prouale olen nägupidi tuttav, astusin sisse, teretasime ning nägin kohe, et tal on kopp ees. Sellest, et inimesed näperdavad lilli ja küsivad kogu aeg “Kas see on päris?”. Vot sellest kombest ei saa mina ka aru, et miks on vaja lillepoes lilli kogu aeg katsuda, et täiskasvanud inimestel on vaja õielehti ja varsi näppida. Täpselt sellise valimisega need kolm klienti seal lillepoes tegelesid.
“Mis ma annan sulle?” küsis lillepoe proua mult nii, et jättis teised need kolm klienti ja nende küsimused unarusse. – “Viis nartsissi!” – “Muidugi!” vastas proua ja hakkas mulle nartsisse valima. “Lahtisemaid?” – “Muidugi!” vastasin, kevade värv on kollane ja kevade lill on nartsiss ja nii saab tuppa värvi juurde.
Muidu läheb ka kenasti, kitsetallede kõrvalt jääb niipalju piima üle, et toorjuustu oleme jälle teinud ja nädalavahetusel tegin ka võid ja jogurtit ka. See on ilus emotsioon, kui tütar Anna pistab oma võid või jogurtit ning ainuke kommentaar on “nämmi, nämmi!”
Eile keskpäeval üritasime Annaga tiigist ka mõne kala eile kätte saada. See oli Anna esimene kalapüük, ühtegi võttu ei olnud, aga talle väga meeldis. See mõnu, kui saad hoida käes ritva ning solberdada õngekorgiga. Kui vihmaussi õngekonksu otsa panin, ütles ta taas “nämmi, nämmi!” Aga eks siis selgitasime, et see pole inimesele söömiseks mõeldud, see kaladele nämmi.
Tähtis on õhtuti varem magama minna, siis märkad hommikul ärgates seda meeletut lindude laulu. Olge aktiivsed.
Mart Kase
Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mart kirjutab Edasile, kuidas paistab Eesti elu väljaspool Tallinnat. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Loe artikleid (159)
