Marko Mäetamm: kunstniku igapäev ehk studio visit

Stuudio I Foto: Marko Mäetamm

Minult on tihti küsitud, et millega ma oma päevi täidan. Et olen vabakutseline kunstnik ja justnagu midagi tegema ei pea ju. Et millega ma oma aega sisustan.

Tegelikult on nii, et neid asju, mida vabakutseline kunstnik eluspüsimiseks tegema peab, on tohutult. Võrreldamatult rohkem erinevaid tegevusi kui mistahes mõnda kindlat ja nö ortodoksset ametit pidav inimene üldse ette kujutada oskab. Üks nendest loendamatutest asjadest, mis vabakutselise kunstniku ellu vaieldamatult kuuluma peab ja on lausa tõepoolest eluliselt vajalik, on näiteks studio visit ehk eesti keeles stuudio visiit. See on niisugune asi, et keegi tuleb sulle ateljeesse ja sa näitad talle oma töid. Ja räägid huvitavaid lugusid sinna juurde. Eesti väiksuse juures on kindlasti hea kui see inimene on välismaalane, sest siis on lootust, et hiljem äkki midagi juhtub – saad kutse kusagil huvitavas kohas näitusel osaleda või midagi.

Stuudio visiidiks tuleb hoolikalt ette valmistada. Tuleb natuke koristada, et külalisel ruumi oleks liikuda. Ja tuleb läbi mõela, mida talle näidata. Ja mida üldse saab näidata, sest kunstnikel on tihti ju nii, et paljud tööd on pakitud ja kusagile hoolikalt ära pandud. Levinud praktika on seegi, et töid hoitakse mingis teises kohas, mitte seal, kus igapäevaselt töötatakse. Selleks on nii käegakatsutavaid praktilisi põhjuseid kui ka niisuguseid justnagu hoomamatuid ja kõrvalseisjale arusaamatuid. Praktilise põhjusena võib välja tuua eelkõige ruumipuudust. Et teha uusi töid, selleks tuleb vanad tööd eest ära panna ja kui ateljee just kõige avaram ei ole või isegi kui on avar, aga vanu töid on palju, siis tuleb paratamatult kasutusele võtta kusagil mujal mingit ladu. Nii et jah – puht praktilistel põhjustel ei pruugi kõik tööd kohe käepärast olla.

Kõrvalseisjale võibolla arusaamatutest põhjustest võib nimetada seda, et uute tööde tegemisel võivad ligiduses olevad vanad tööd energeetiliselt segavaks osutuda. Viivad mõtted mujale, mõjutavad oma auraga loomingulist protsessi ja ei lase uuele ning värskele keskenduda. See võib olla lausa nii segav, et jäädki eluaeg ühesuguseid asju tegema ja ei saa ise arugi, miks. Et nii ei juhtuks, tuleb vanad tööd vaateväljast ära panna. Ja taas – kuhu sa nad ikka mujale paned kui lattu, mis asub suure tõenäosusega kusagil mujal.

Nii et jah – tuleb teha kindlaks, kas kohapeal on piisavalt töid. Kui on, siis tuleb läbi mõelda, mida täpselt ja millises järjekorras külalisele näidata. Selleks oleks muidugi hea kui külalise kohta on kasvõi mingisugustki taustainfot, et mis teda huvitab, milline on stuudiovisiidi eesmärk, et kas on midagi konkreetset või niisama. Konkreetse all pean silmas näiteks seda, et otsitakse kunstnikke osalema mingil huvitaval näitusel. Niisama juhtub tavaliselt siis, kui külaline on siin mingil muul põhjusel ja stuudiovisiite organiseeritakse talle lihtsalt sellepärast, et ta aega sisustada. Tegelikult ei maksa alahinnata ka seda viimast varianti, sest kunagi ei tea. Eestlastel on ju isegi niisugune ütlus, et isegi luuavarrest võib teinekord pauk tulla. Ja teine ütlus, mis vist käib tegelikult vanemate naisterahvaste kohta nagu ma aru olen saanud, on veel midagi niisugust, et hoia ikka õli lambis. Täpselt ma aru ei ole saanud, mida selle õli lambis hoidmisega mõeldud on, aga midagi vist niisugust, et tasub ikka igaks juhuks koguaeg valmis olla, sest mine sa tea.

No ja nii on täpselt selle stuudio visiidiga ka – alahinnata ei maksa midagi ega kedagi ja endast tuleb alati anda parim.

Kui nüüd juhtubki nii olema, et kohapeal päris töid eriti ei ole, tuleb mõelda välja mingi alternatiivne moodus.

Tegelikult ainult üks hea altenatiivne moodus ongi – näidata töid arvutist. See moodus, tõsi küll jaguneb omakorda kaheks võimalikuks variandiks. Esimene variant on näidatagi kõike lihtsalt arvuti ekraanilt. See variant on hea, kui arvuti ekraan ei ole väga väike, on olemas sobilik laud või mõni muu tasapind, kuhu arvuti saab toetada ja külalisi on tõesti ainult üks. Kui tingimused on teistsugused, tuleb tõsiselt kaaluda võimalust näidata arvutipilti projektoriga seinale. Nii on pilt suurem ja inimesed ei pea ninad koos arvuti ekraani ees koogutama. Küll aga peab sellisel juhul käepärast olema projektor ning muidugi ka vastavad juhtmed ning ühendused. Kui projektor on isiklik ja eelnevalt proovitud, siis võib enam vähem kindel olla, et asi töötab. Kui aga tegemist on laenatud projektoriga, tuleb tingimata enne proovida. Et kas juhtmed sobivad, kas projektor tunneb su arvuti ära ja vastupidi, kas pilt on selge ja värvid talutavad, kas ateljeeruum ei ole äkki liiga valge või peaks aknad kinni katma. Niisugused asjad. See kõik võtab aega. Ja nõuab kannatlikkust. Hea on ka kui telefonis on mõne nö IT-poisi telefoninumber, kelle käest vajadusel nõu küsida.

Kui kõik on vaatamata võimalikele ohtudele ning komplikatsioonidele siiski korras ja töötab, tuleb oma peas läbi mõelda, mida ja millises järjekorras näidata. Oluline on, et presentatsioon ei oleks liiga lühike ega veniks ka ülemäära pikaks. Ning ka see, mida täpselt millise töö juures rääkida. Mõne töö puhul võib olla nii, et liigne rääkimine teeb selle hoopis halvemaks, mõne puhul aga aitab juurde. Seda kõike peab katsuma ette aimata.

Kui võimalik, siis võiks külalist eelnevalt guugeldada, et näha, milline ta välja näeb. Mõne välismaa nime puhul on ju isegi nii, et ei tea, kas tegu on mehe või naisega ja kuigi maailma kõiksuse seisukohast pole sel mingisugust tähtsust, on siiski hea kui tead, kes sulle uksest sisse astub.

Mis veel… nagu öeldud, on Eesti oludes eelistatud muidugi inimesed välismaalt. Selleks aga, et nendega suhelda, tuleb suhelda võõrkeeles. Inglise keel on obligatoorne, seda tuleks rahuldaval tasemel vallata ja kui teostes on kasutatud palju teksti, mis tänapäeva kaasaegses kujutavas kunstis on täiesti levinud praktika, siis ei tee paha kui ka see on inglise keelne. Vähem tõlkimist ja seletamist, igate pidi lihtsam.

Veel mis… jajah! Hea on kui külalisele on anda midagi kaasa. Mõni raamat või muu trükis enda töödega. Igaks juhuks, sest mine tea. Seda peaks tegema kuidagi nii sundimatult, et ei tunduks pealetükkiv. Ja loomulikult peab arvestama võimalusega, et see raamat või trükis sokutatakse hiljem siiski kusagile vaikselt ära, lennujaamas prügikasti näiteks. Aga võibolla ei sokutata ka ja just tänu sellele raamatule või trükisele avaneb sinu elus täiesti uus ja kujuteldamatult põnev peatükk.

Nii ta on. Elu on täis ootamatusi ja meie asi on nendeks valmis olla. Hoia ikka õli lambis ja get yourself ready for studio visit!

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Hetkel tegutseb Tallinnas ja valmistab ette osalemist mitmetel grupinäitustel väljaspool Eestit. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele. Loe artikleid (78)