Olen kaks kuud teinud tööd Eesti Inimõiguste Keskuses, lugenud ennast rohkem teemasse ja tõdenud, kui palju pean veel juurde õppima. Samas on ka põrgulikult huvitav, nagu uues kohas ikka. Paljud teemad on paraku vanad ja tuttavad, mis kerkivad jälle nagu kevadine muru.
Minul isiklikult ei ole ju oma õigustega probleeme, järelikult Eestis pole kellelgi probleeme inimõigustega – mis silmist, see meelest. Tavapäraselt inimlik hoiak. Suur osa Eesti inimestest võibki rahus öelda, et kõik on kenasti. Kui kusagil ongi mõni probleem, siis peab intensiivselt vaikima ning probleem laheneb iseenesest.