Miks eestlased on loiud protestijad? Miks paugutatakse ainult sotsiaalmeedias või vingutakse kodus sõprade-sugulaste ringis ega võeta midagi ette olukorra muutmiseks? Arutleb psühholoog Anu Realo.

Istun Warwicki ülikooli 1960ndate keskel ehitatud õppehoone väikses seminariruumis ja püüan kitsastest oludest hoolimata loengule keskenduda. Ruum on lämbe ja ülerahvastatud, inimesed istuvad külg külje kõrval lisatoolidel ja isegi põrandal. Vaid kümmekond minutit peale loengu algust summutab esineja hääle väljast kostuv skandeerimine, mis järkjärgult valjeneb. Ettekandja tõstab häält, kuid ruumis viibijate tähelepanu haarab paratamatult akna tagant mööduv „Warwick Stands with Palestine“ protestimarss. Keegi kõrvalistuja sosistab, et ülikool on pea igapäevaseks muutunud meeleavalduste turvamiseks palganud erafirma, mille turvamehed kahel pool protestijaid spaleerina kaasa liiguvad. Sarnaselt paljudes USA, Euroopa ja teistes Ühendkuningriigi ülikoolides toimuvatele demonstratsioonidele protestivad ka siinsed tudengid Iisraeli rünnakute vastu Gazas, toetavad Palestiina vabadust ja nõuavad ülikoolilt Iisraeliga igasuguse koostöö lõpetamist. Mu kõrval istuv hijab’i kandev doktorant tõuseb ja paneb meie selja taga akna kinni, et väljast tulevat lärmi summutada ning tasapisi liigub ruumis olijate tähelepanu ettekandjale ja tema loengule tagasi. Kui natukese aja pärast taas akna avan, kostab ruumi vaid rõõmsat kevadist linnulaulu.

Anu Realo

Anu Realo on Warwicki Ülikooli (Ühendkuningriik) professor ja Tartu Ülikooli külalisprofessor. Loe artikleid (2)