Venemaa on oma valiku teinud juba ammu. Kui mitte varem, siis hiljemalt 2007. aasta veebruariks pidi kõigil selge olema, et Vladimir Putini juhitud Venemaa on valinud mastaapse vastandumise Ameerika Ühendriikide juhitud Lääne väärtusruumile, soovides muuta Nõukogude Liidu varisemise järgset suhete reeglistikku lääneriikidega.
Lääneriigid ei ole seevastu tänaseni suutnud kollektiivselt mõista, et Venemaa on valmis oma strateegilise eesmärgi nimel kasutama kõiki vahendeid kuni sõjani välja. Õigupoolest peab Venemaa täna üheaegselt varjamatut külma sõda USA ja tema liitlastega ning on kuumas sõjas Ukrainas ja Süürias.
Käimasolev diplomaatide vastastikune väljasaatmine kinnitab oma pretsedenditu ulatusega, millisesse sügavikku on langenud suhted Venemaa ja Lääne vahel. Vene ajakirjanduses analüüsiti hiljuti seda olukorda selliselt: “Venemaa ja Lääne konfrontatsiooni uus ajastu erineb esimesest “külmast sõjast”, kuid halvemuse poole. Dialoogi süsteem ja usalduse viimased jäänukid on täielikult purunenud. Kujunenud määramatus loob ohu sündmuste sõjaliseks arenguks, millele eelneb võidurelvastumine” (MK, 31.03.18).
See seab Eesti ohtlikku olukorda. Mida halvemad on suhted Lääne ja Venemaa vahel, seda suurem on oht ka meie julgeolekule ning vastupidi.
Kuidas teha nii, et me hoopiski eemalduksime kasvõi hüpoteetilisestki sõjaohust ning looksime idanaabriga sellise suhete süsteemi, mida võiks pidada mingilgi määral etteaimatavaks ning ühistel reeglitel põhinevaks?
Kõige olulisem on siin Lääne ühtne arusaam võimalikust ohust ja siis ka ühine tegutsemine selle nimel, et vältida võimalikku katastroofilist kokkupõrget Venemaaga. Samas tuleb olla valmis pikaajaliseks suhete madalseisuks enne, kui miskit võiks paraneda. Venemaa strateegiline valik jätab vähemalt praegusel hetkel väga vähe ruumi kokkuleppe saavutamiseks. Moskva pole valmis isegi piirilepingut Eestiga ratifitseerima, mis siis veel suurematest kokkulepetest Läänega rääkida.
Venemaaga geopoliitiliste tehingute tegemine Jalta lepete stiilis on välistatud. Ajalugu õpetab, et selline järeleandlikkus ei kahandaks Venemaa ambitsioone. Pigem vastupidi. Seega tuleb näha ja kasutada palju laiemat spektrit Venemaa mõjutamiseks.
Alustada tuleks sellest, et USA peab taastama oma selge liidripositsiooni läänemaailmas ja andma liitlassuhetele uue hingamise.
Kuna Venemaa peaeesmärk on häirida nii lääneliitlaste omavahelisi suhteid kui ka USA positsioone maailmapoliitikas, siis on just Washingtonil oluline mõista vastutust lääneriikide ühise Venemaa-strateegia vedamisel.
USA on president Donald Trumpi juhtimisel suurendamas nii kaitsekulutusi kui ka sõjalist kohalolekut Euroopas. Samas on NATO liikmesriigid peatanud kaitsekulutuste vähendamise ja asunud looma uusi kaasaegsemaid kaitsevõimekusi. Euroopa Liidu enda kaitsekoostöö peaks vältima kunstlike tõkete kujunemist NATO ruumis ja aitama kaasa Venemaa heidutuspoliitika sujuvusele. Üheks sammuks siin oleks sõjalise mobiilsuse tagamine liikmesriikide bürokraatlike piiritõkendite taandamisel.
Venemaa hirmutamistaktikale võidurelvastumise valdkonnas tuleb vastata jõuliste vastusammudega. Taaskord on siin liidripositsioon USA-l, aga kindlasti on tähtis roll mängida ka Euroopa kaitsetööstusel. Moskva peaks mõistma, et veel üks kulukas võidurelvastumine viiks Venemaa pankrotti.
USA liidripositsioon oleks selgem ja usutavam, kui suhted Euroopa liitlastega, eriti Saksamaaga, paraneksid ka näiteks kaubandusküsimustes. Ühendriikide endi julgeolekuhuvides oleks hoopis tulusam naasmine vabakaubanduslepete läbirääkimiste juurde kui ähvardada lähemaid liitlasi kaubanduspiirangutega. Kui siia lisada veel näiteks võimaliku koostöö energeetika valdkonnas veeldatud gaasi osas, siis võiks ehk ka Euroopa olla julgem oma gaasisõltuvuse vähendamiseks Venemaast. Nord Stream 2 torujuhtmel on seejuures eriti sümboolne roll.
Mõjusateks sammudeks oleks näiteks NATO laienemispoliitika jätkamine.
Miks ei võiks teha allianss otsuse võtta Gruusia juba lähemal ajal liikmeks? Tbilisi on näidanud aastaid rahvusvahelistesse missioonidesse panustades ja kodus järjekindlalt demokraatlikke reforme ellu viies, et nende soov olla osa Euro-Atlantilisest ruumist on murdumatu.
Samuti on väga oluline USA poliitika Lähis-Idas ja Ida-Aasias. Washingtonile oleks tõsiseks mõttekohaks suhtumise muutmine Iraani ja viimase rolli Venemaa huvide piiramisel regioonis. Siin töötaks parimal moel Iraaniga nn tuumaleppesse jäämine. Ida-Aasias peaks aga USA suutma vältida tõsist suhete teravnemist Hiinaga. Võibolla loob Korea poolsaarel toimuv pingete maandamine eelduse ka Washingtoni ja Pekingi vaheliste suhete leevenemisele.
Lõppude lõpuks on president Trumpil ja kõigil teistel suuremate lääneriikide liidritel hilise ajaloo varasalvest võtta terve hulk töötavaid vahendeid, kuidas kas avalikul või varjatud moel heidutada ja tõrjuda Venemaa agressiivset poliitikat.
Praegu on juba ette teada, et lähiajal tekib terve rida tundlikke hetki lääneriikide omavahelistes suhetes, mis panevad tõsiselt proovile USA ja Euroopa liitlaste suutlikkuse ühiselt Venemaa kasvavale ohule vastu seista. Samas on üksnes Lääne ühtsus ja USA liidriroll selles parimaks eelduseks Venemaa agressiivsuse ohjeldamisel.
Eesti seisukohalt oleks parimaks lahenduseks Vene-Lääne pingete haldamisel püsiv ühtsus lääneriikide vahel ja USA aktiivsem liidripositsioon. Meil on Venemaa naabruses asuva väikese lääneriigina eeldusi Moskvaga suhete normaliseerimiseks vaid siis, kui suurtes suhetes valitseb mingigi tasakaal ja reeglipärasus.
Marko Mihkelson
Marko Mihkelson on ajaloolase haridusega ajakirjanik ja poliitik. Ta on töötanud Postimehe Moskva korrespondendi ja peatoimetajana ning juhtinud Riigikogus väliskomisjoni, Euroopa Liidu asjade komisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Ta on raamatute "Venemaa: valguses ja varjus" ja "Murdeajastu" autor, kirjutanud õpikutekste ning analüüsinud rahvusvahelisi sündmusi nii Eesti kui välisajakirjanduses. Edasis kirjutab Marko Mihkelson kord kuus Eestile olulistel välispoliitilistel teemadel. Loe artikleid (89)
