Chrysta Bell on laulja, muusik, helilooja, näitleja ja legendaarse režissööri David Lynchi, kellega nad on viljakalt juba peaaegu 20 aastat koos töötanud, muusa. Ta mängis üht peaosadest, superagent Tammy Prestonit, “Twin Peaksi” kolmanda hooaja seerias. Möödunud aasta lõpus külastas ta ka Eestit, intervjuu on antud sõbrapäeva eel ajakirjale LOOK.

Kas on võimalik luua muusikat koos inimestega, kellega sa pole tuttav? Või on hea loomingulise atmosfääri jaoks vajalik hingeline side inimeste vahel, kes koos musitseerivad – vastastikune mõistmine, sõprus ja nii edasi?

Selleks, et luua head muusikat, on lihtsalt vaja olla hea muusik. Lõppude lõpuks oleme me instrumendid, mille vahendusel muusika sellesse maailma tuleb. Ja inimesed, kes on vaevu tuttavad, võivad koos luua imepärast muusikat. Ma olen mitmeid kordi töötanud koos inimestega, kellega me pole  ei enne ega pärast stuudiost lahkumist kordagi  rääkinud.  Aga kui kõnelda musikast kui protsessist, kui tunnetest, mida sa läbi elad, siis on  muidugi tähtis tunda, mõista ja tajuda inimest, kellega sa koos mängid. Kui sa tunned  teist muusikut, kui teie vahel on hingeline side, mida võib nimetada ka sõpruseks, siis pakub musitseerimine mõõtmatult rohkem rahuldust — sa tunnetad palju paremini muusikat, mida te koos loote. Aga tulemus, ma kordan, sellest ei muutu.

Kas Teil on sõpru, kes pole kuidagi muusikaga või üldse loomingulise keskkonnaga seotud?

Tunnistan, et neid on väga vähe. Asi on selles, et minu elu on nii või teisiti muusikale pühendatud. Ma viibin kogu aeg selle sees, see on minu elu mõte, ma lihtsalt praktiliselt ei suhtle inimestega, kes pole kuidagi muusikaga seotud. Muidugi võib mõelda, et see on snobism, et inimesed, kes pole kunstiga seotud, ei paku mulle huvi  —  uskuge, see pole üldse nii. Ma olen kindel, et võiksin leida ühise jututeema advokaadiga, ehitajaga, ükskõik kellega, aga mul lihtsalt ei ole aega ja mis peamine, mul pole võimalust tutvuda kellegagi teiselt elualalt, sest ma pühendan kogu oma aja muusikale.

Ka Teie sõbrad tulevad tihti Teie kontsertidele?

Kui ma käin oma kodukandis Texases, siis kujunevad minu kontserdid omamoodi perekondlikeks kokkusaamisteks. Kohale tulevad minu vanemad, sugulased, lapsepõlvesõbrad. Kahjuks ma käin väga harva Austinis, nii kord kahe-kolme aasta jooksul, aga meie kõigi jaoks on see alati eriline sündmus.

Kas Te näitate oma muusikat sõpradele? Kas nad annavad Teile nõu, mida Te kuulda võtate?

Jah, muidugi, Väga tähtis on omada selliseid sõpru, kellega saab jagada oma töö vilju ja saada neilt ausat ja konstruktiivset kriitikat. Selliseid inimesi on mul kolm. Esimene neist on minu ema, ta on muusik ja ilmselt minu kõige lähem sõber. Nii et see pole lihtsalt selline juhtum, kui öeldakse: “Oi, jah, ma lähen näitan emale.” Ma saan temalt väga professionaalseid kommentaare.

Loomulikult pean  alati nõu oma peigmehega. Ta ei ole muusik, aga tegeleb samuti kunstiga ja mõistab seda, millega ma tegelen. Ning lõpuks , Christopher Smart –  minu väga hea sõber, inimene, kellega me koos teeme muusikat juba 20 aastat. Ta on minu kaasautor ja basskitarrist, kellega ma käin tuuridel. Muidugi võtab tema alati kõige elavamalt osa minu loomingust.
Teistele sõpradele ma ei näita muusikat enne selle salvestamist. Inimestel, kes pole otseselt seotud  loomeprotsessiga, on raske kuulata mustandeid, poolvalmis versioone, nad ei oska kuulata ära märgitud, aga viimistlemata teemasid ja ma ei taha neid sellega piinata.

On levinud arvamus, et populaarseks saanud loomeinimene kaotab paratamatult paljud oma sõpradest, et kuulsad inimesed on tihti üksildased. Kas see on tõsi?

Kahjuks on see tõsi ja minu jaoks üsna tundlik teema.  Minu puhul  pole küsimus mitte selles, et kuulsus on tekitanud peapöörituse ja et selle tõttu ei pööra ma enam tähelepanu inimestele, kes olid ja on mu lähedal. Lihtsalt muusika on minu elu. Ma pühendan end täielikult sellele, annan kogu aja muusikale, tegelen sellega nii helilooja, esitaja kui ärinaise ja ettevõtjana. Prioriteetide nimekirjas on alati muusika esikohal, see haarab mind üleni ja tihti lihtsalt ei jää sõprade jaoks aega ega jõudu. Mitte kõik ei lepi sellega.

Kuulsus – see on alati löök, šokk. See ei jäta võimalust end lõdvaks lasta, vaid vastupidi  — sunnib veel rohkem töötama, et säilitada seda, mis sa saavutanud oled. Ja ma sukeldun veel rohkem töösse ja leian veel vähem aega meelelahutusteks.

Populaarsusel on ka teine külg  —  kui inimesi tõmbab ligi tuntud isik, siis meelitab neid sageli kuulsuse aura, avalik kuvand, mitte inimene ise. Kuidas Te saate hakkama inimeste hulkadega, kes tahavad sõbruneda Teie kuvandiga?

Ma püüan alati end kaitsta, mitte väga avada end võõraste inimeste ees. Ma käitusin samamoodi “Twin Peaksi” võtetel, kus minuga tahtsid sõbraks saada minust palju suuremad tähed. Loomulikult saan  ma sotsiaalmeedias iga päev tuhandeid sõnumeid. Ma, ausalt öeldes, vabandan, aga ei saa neile vastata. Ja jälle, ma olen nii hõivatud oma töö ja loominguga, et mul pole eriti aega kohtuda uute inimestega. Ma ei käi pidudel. Ma pole avaliku elu tegelane, keegi ei tea, kus ma elan.

On levinud arvamus, et David Lynch pole selles, mis puudutab suhtlemist ja sõprust, eriti lihtne inimene. Kas see vastab tõele?

See kuuldus tekkis seetõttu, et Lynch on kogu aega oma kunsti süüvinud. Ta pühendab tohutult aega maalikunstile, muusikale, filmile. Ta sõna otseses mõttes loob omaenese maailma. Seepärast hindab ta väga oma aega ja suhtleb ainult nende inimestega, kes on sajaprotsendiliselt temaga samal lainel. Kui keegi ei ole temaga samas aegruumis, siis lähevad nende teed lahku. Aga neile, kes  on omaks võetud Lynchi lüürilises maailmas, on  ta suurepärane sõber. Ta on väga hea kuulaja, väga hea nõuandja, me suhtleme temaga palju.

Ja tema on vist tõesti see neljas inimene, kellele ma näitan oma muusikat ka siis, kui me ei tee seda koos, ja ma võtan tema nõuandeid kuulda.  Ta pöördus tagasi “Twin Peaksi” võtete juurde paljuski sellepärast, et tahtis jälle oma vanade sõpradega aega veeta. Miguel Ferrer oli tema väga lähedane sõber. Kyle MacLachlan, Harry Goaz, Michael Horse, Kimmy Robertson – kõik nad on mitte ainult head näitlejad, kes mängivad filmis olulisi rolle, vaid ka Davidi head sõbrad ja ta tõi seriaali tagasi, et olla nende kõigi lähedal.

Millised  on Teie kõige tugevamad ja nõrgemad omadused sõbrana?

Oh, teate, ma olen väga hajameelne sõber. Ma unustan ära ja ajan segamini kõik sünnipäevad, unustan tihti tagasi helistada või vastata sõnumile. Ma ostan sõpradele valesid kinke või tulen külla hoopis tühjade kätega. Aga teisest küljest — ma olen ma väga vastutustundlik sõber. Kui kellelgi minu lähedastest on mingi probleem, siis võib ta iga kell mulle helistada ja abi paluda. Kui see on minu võimuses, siis ma lahendan selle, kui ootamatu see ka poleks või kui palju jõudu ma selleks ka kulutama ei peaks. Ja arvestades seda, et ma sõidan kogu aeg ringi, siis järjekordsesse linna saabudes leian ma alati aega, et kohtuda sõbraga, kes seal elab.

Allikas: intervjuu on algselt ilmunud ajakirjas LOOK.