Me sõltume sõnadest. Nendest omamoodi maamärkidest, mis rahustavad ja annavad turvatunnet, et viibime tuttaval maastikul. Umbes nagu bussiistmel tukastusest ärgates viskame äreva pilgu aknasse veendumaks, kus viibime. Tuttavaid kohti nähes lõdvestume, sest teame, et kontrollime olukorda.
Hea kamraad jagas tögamisi Supilinna päevade tutvustusest sõnumit „koerte kogukonna“ kohta, kellele päevade käigus teatud tegevused suunatud. Muigasin mis ma muigasin, aga pähe tuli võrdlus Lenini tsitaatidega. Kentsakas mõte, kas pole? Aga kohe seletan.
