Vapustustesõltuvuses, aga enneolematu ainelise ja vaimse heaolu all ägavas Eestis räägitakse kasvavast enesetsensuurist, sellest, et tüllimineku või tühistamise ärahoidmiseks välditakse seltskonnas või avalikus arvamusruumis teatud teemasid. Võetakse ohvripoose. Võtsin mullu ette isikliku tundlikkuse kasvatamise – või siis hoopis selle kahandamise? – riskantse projekti, osaledes Tallinnas siinsel läbi aegade arvukaimal homoparaadil. Tundsin, et ei piisa sellest, kui seisan tänava ääres ja lehvitan rongkäigus marssivatele seksuaalvähemustele, kirjutab kultuurikriitik Meelis Oidsalu.
Poodu majas nöörist ei räägita. See koleda kõlaga ütlus on ühelt poolt metafoorne viide taktitundele, teisalt otsene viide suitsiididest avaliku kõnelemise tabule. Eesti poeedi ja näitleja Juhan Viidingu enesetapu puhul on seda tabu rikutud, ta on väheseid loomeinimesi, kelle surma on ka hiljem (näiteks pronksiöö järel) püütud politiseerida. Mul pole õrna aimu, miks Eesti suurim poeet lahkuda otsustas, ja mingil tasandil polegi see kellegi asi. Küll aga jättis ta otsus Eesti ühisellu oma morni jälje. On teada, et Juhan Viiding lahkus elust 1995. aastal mõni päev enne vabariigi aastapäeva ja kaks nädalat enne riigikogu kaheksanda koosseisu valimisi ja et päev pärast Viidingu suitsiidi ilmus ajalehes Eesti Sõnumid tema tekst “Vapustus”.
