Praeguseks ülekaalu saavutanud moevoolus rakendatakse rahva köitmiseks ja (kas seda soovides või soovimata) demokraatliku õigusriigi lammutamiseks kolme võtet.
“See valitsus hävitab meie rahva ja riigi! Kõik valetavad, ainult meie räägime tõtt! Kõik tahavad sulle halba, meie kaitseme sind! Kes pole meie poolt, on vaenlane! Kui ajakirjandus ei kiida ja kohtuotsus ei meeldi, pole nad erapooletud!” Taoline ässitav kära on saatnud inimesi pea kogu demokraatlikus maailmas kümmekond aastat. Eestis niisamuti, ja paraku pole suurt vahet, kes parajasti valitsuses, kes opositsioonis. Järsk polariseerumine näib sobivat vaata et kõigile. Vahe on vaid selles, kas minnakse ohustama parlamentaarset põhiseaduslikku korda kui sellist – seda ei ole enamus poliitikuist õnneks teinud. Ent põhiseadusliku korra ründaminegi on viimaseil aastail üle ilma moodi läinud – ja selle vastu ei aita ei erakorralised valimised, rahvaalgatus ega näiteks Bundestagis viljeldav rahvaesindajate trahvimine. Kui avalikkus Pöbelei’d hukka ei mõista, tuleb karta väärikusel ja reeglitel rajaneva korra lagunemist. Võita pole sellest lõpuks kellelgi.
