Tsiteerin oma 13-aastasele pojale tihti Karl Lagerfeldi: “Dressipüksid on kaotuse märk. Inimene ostab endale dressipüksid, kui on kaotanud kontrolli elu üle.” Seni pole sellest mingit tolku olnud. Ta käib koolis ikka riides nagu kodutu laps. Pean võiduks juba seda, kui ta on hambaid pesnud.
Poisil on korralikud riided olemas, aga ta ei pane neid selga. Ameerika vanaema ostab talle igal aastal pintsaku, särgi, lipsu ja pikad püksid. Poiss proovib neid kaubamajas peegli ees, ja need jäävad kodus kappi seisma. Üks mu sõber kinkis talle nahast lendurijope, nagu Maverickil ja Goose’il. Teine sõber kinkis talle vahatatud puuvillast Barbouri mantli, mis sobiks faasanijahile kuningas Charlesiga. Aga mida tema kannab? Määrdunud dressipükse. Nagu mõni oss, kes kükitades suitsetab.
