Töö robotiga on nüüdsest ka koolielu loomulik osa. Mida veel esialgu ei ole aga lihtne robotilt ilma ülitäpsete juhtnöörideta kätte saada, on kindlale auditooriumile tähenduslik huumor ja nüansirikas eesti keel.
Iga aasta veebruari alguses kohtuvad Eesti haridusjuhid – lasteaedade ja koolide direktorid – Pärnus peetaval aastakonverentsil. Meie ees on tarmukate esinejate plejaad (tänavu näiteks president Kersti Kaljulaidist ühismeedia sisulooja Maria Rannaväljani), mõtleme kaasa, teeme märkmeid. Konverentsi vihikus ei ole mul ühtegi kriipsu andmeanalüüsi õppejõu ja praktiku Indrek Seppo ettekande juures. See kandis pealkirja “Kuidas uute tehnoloogiatega õpetajate tööd tõhusamaks muuta?”. Kas Seppo etteaste oli kõige igavam? Sugugi mitte. Oli hoopis üks meeldejäävamaid, ka ilma märkmeteta. Kuigi konverentsil osalemine oli tasuline, on esinemiste videosalvestused kodulehel igaühele vaatamiseks kättesaadavad. Seega ei ole vast ka patt Seppo jutu põhipunkte ja neist tõukunud mõtteid avalikustada.
