See oli teine kokkupuude Von Krahliga ja ma olen endiselt vaimustuses. Ka minu 16-aastane vend on üllatunud, et teater võib lahe olla. Ka minu kõrval istunud kesealise härra reaktsiooni järgi võib oletada, et lavastus sobib väga laiale publikule.
Lavastus: Loodusjõud
Lavastaja: Mikk-Mait Kivi
Teater: Von Krahl
Kestus: 1 tund 30 minutit
Esietenduse kuupäev: 26. veebruar
Külastuse kuupäev: 27. veebruar
Näitlejate suhtlemise suunatus publikule pani mind tundma end nendega võrdsel tasemel, mis omakorda seadis selle taseme sisemiselt palju kõrgemale. On olnud mitut moodi, ent see oli taas minu jaoks täiesti uus kogemus mitmes aspektis ja oli ka kohe mitu levelit üles.
Näitlejate ja publiku suhe oli umbes täpselt summa ühest huvitavast loengust ja ühest imelisest õhtust lihtsalt huvitavate inimeste seltsis, kellel on alati midagi öelda.
Paar korda varemgi olen enne etenduste algusminuteid tundnud ninas kõdi. Seda kõdi, mis juhtub siis, kui tahaks õnnetundest nutta. Olen tundnud, et õnne asemel on see hoopis tunne, et see on suur pöördepunkt ja ma luban mõistusel end maksimaalselt mõjutada. Tugev tunne sellest, et sa tahad saada kõike, mida sulle pakutakse… Kui usud siiralt, et just nüüd on võimalus teha üks pisike samm selleks, et muuta elu.. kui mõelda pikemas perspektiivis.
Sain vastused kõigile küsimustele, mis mul oleksid võinud tekkida lavastusega tutvudes. Lugedes kirjeldust ja märgates sõna “tehnoloogia”, peatusin sellel kindla otsusega, et pool päeva arvutis istuva vennaga vaatamiseks sobib see hästi. Ma ei proovinudki ette kujutada, milliseks see kogemus lõpuks kujuneb. Pealegi, ma olen lõpuks suutnud välja lõigata ootused seoses teatrikülastustega. Loodan, et varsti ma suudan suuremal määral omastada teatrikogemusi kui päriselu kogemusi. Praegu käib see veel paralleelselt, ent juba hakkavad vastaspunktid üksteist ära tundma ja tahtma ühineda.
Informatiivne, inimlikult sügavamõtteline, mõtteliselt mitmekülgne, rahulikult ilus seest ja väljast, hingamisruumi jättev.
Lisaks sellele, et see tükk andis kõik vastused olemata küsimustele, jättis see ka palju ruumi. Ma tahaksin, et peale sellist kogemust oleks mul rohkem aega enne uut teatrikülastust mõtisklusteks. Samas olen kindel, et see mõjutab piisavalt järgnevaid külastatavaid etendusi.
Et oleks selgem: 1) räägiti lihtsas inimlikus keeles igapäeva asjadest, 2) peeti monolooge, mis nõudsid süvenemist ja kaasamõtlemist, 3) asjakohaselt natuke nalja muidugi ka, 4) natuke pikemad pausid mõtlemiseks. Viimase juures leidsin end täiesti hüpnotiseeritult ja kontrollimatult vaatamas klaaspilguga ühte punkti, samal ajal läbides tuhandeid kilomeetreid oma mõtetes. Igapäevaasjadest (“peab paar 5-liitrist vett ostma”) kehaväliste kogemusteni välja.
Ma olen väga valiv ja ettevaatlik, mis puudutab eeskujusid, et lasta ennast mõjutada. Mida kiiremini ma kõnnin, seda pingelisemad või murelikumad on mu mõtted. Muusika ja vibratsiooniga on natuke teistmoodi. Ma veel ei ole kindel, kuidas, aga ma tegelen selle uurimisega.
Pean ka mainima, et see oli üks kahest või kolmest etendusest, mil ma täiesti vabatahtlikult, suure motivatsiooni ja hea tujuga, peaaegu et kirglikult kirjutan täispikka arvutust samal õhtul. Ma olen kindel, et ma ei oska seletada pooltki oma rahulolust. Isegi tagumik ei läinud kangeks.
Alissija-Elisabet Jevtjukova
Alissija on 21-aastane slaavi tüdruk Valgamaalt, kes võitis Kinoteatri konkursi ja vaatab n-ö teatrivõhikuna eksperimendi korras ära kõik Eesti professionaalsete teatrite 2018.aasta uuslavastused, saades selle eest miinumipalka. Projekti algatajate sõnul on eksperimendi mõte "vaadata, mida teeb kunst inimesega, kui palju teatrit on liiga palju, millised teemad ja võtted hakkavad korduma, milline on ühe tavalise inimese kõrvalpilk Eesti teatrile ja mis hetkeni võib kedagi üldse pidada võhikuks teatrist rääkima?" Umbes 200 etenduse äravaatamise katsumusest sünnib ka dokumentaalfilm. Loe artikleid (23)
