Kuidas juhtida, küsitakse teistelt ja endalt nii valitsuseruumis kinniste uste taga kui sotsiaalmeedias ehk internetiveetšel. Mida tähendavad seejuures vastastikku loobitavad tuttavad fraasid nagu „häälekas vähemus” või „vaikiv enamus”? Kui asjasse süveneda, siis on näha, et emakeele kasutamisega on nagu veejoomisega – iga lonksu ajal ei mõtle inimesed, et see on H2O, mõeldakse millelegi hoopis muule!
Sammuks edasi võib lugeda seda, kui süvenejad küsivad, et kuidas siis tuleb juhtida seda vaikivat enamust või kuidas on võimalik saada hakkama hääleka vähemusega? Eriti siis, kui algab kirglik ja kaua kestev mõne valusa teema üleüldine arutamine à la Rail Baltic, Eesti mets, emakeel, laulupidu, puidutehas Emajõele ülikoolilinna külje alla jms.
