Järgmisel pühapäeval on Venemaal vormiliselt tähtsaimad valimised – presidendi omad. Kolleegid Marko Mihkelson siin ja Karmo Tüür mitmes muus väljaandes on selle nn. „valimiste“ nähtuse kenasti kokku võtnud. Jääb vaid nõustuda, et tegu on mitte valimiste, vaid usaldushääletusega nii Vladimir Putinile personaalselt kui ka tema kehastatavale kursile. Samuti pole kellelgi kahtlust, et ta korjab suure häältesaagi ning ainuke intriigike on selles, kas tuleb piisavalt hääletama inimesi.
Poolthäälte arv tuleb nagunii plaanikohane. Isegi kommunistide suht populaarse kandidaadi päevakorda tõusnud kõrvaldamine ja teletsirkus, mida kandidaadidebattide sildi all üritati esindada, ei muuda siin suurt midagi. Pealegi, mobiliseerimaks elektoraati ja asendamaks peategelase kandidaatide debatis kui madalatasandilises ürituses mitteosalemist, on ju juba toimunud programmiline, märkimisväärse 40% ajast sõjatemaatikale pühendatud aastakõne, valimispäev ise on nihutatud Krimmi annekteerimise kuupäevale, eelõhtul kavatsetakse TVs näidata kunstilist filmi „Krimm“ ning viimastel andmetel ka esipropagandisti Vladimir Solovjovi uut Putiniga intervjuude baasil tehtud „taiest“ kõneka pealkirja all „Uus maailmakord“. Pealekauba soovis peategelane nüüd juba väga ühemõtteliselt, et kui tema teha oleks üksainum asi, siis see oleks Nõukogude Liidu lagunemise vältimine.