Maailm muutub kogu aeg. Triviaalne, kas pole? Suured läbimurdelise tähtsusega muutused mõjutavad pikalt ja põhjalikult nii vahetuid osalisi, kui ka laiemalt. Aga ka siis, kui esmapilgul ei toimugi midagi suurt ja olulist, on tegelikult protsess käimas, kuid veel võib-olla märkamatult. Või lihtsalt ei osata õigesti toimuvat hinnata ja arenguid ette näha.

Teisiti võttes aga on suurte asjade eelduseks ikkagi suurelt mõtlemine ja julgus nendega tegeleda.

Muski kosmosepööre

Möödunud nädalad pakkusid sellele taas tõestust. Elon Musk viis kosmosevõidujooksu täiesti uuele tasemele. Mitte maailmas esmareaktsioonina erinevat vastuvõttu leidnud PR-liku küljega oma äsjasest kõigist raskeima-võimsama raketi ja selle peal oma Tesla automobiili lennutamise ning kiirendusrakettide tagasimaandamise efektse ja pisut show-elementidega pikitud teostusega, vaid hoopiski selle aktsiooni taga oleva võimsa ja konkurentsitu töötava tehnoloogilise ja majandusliku mudeli loomisega.

Sellega viis Musk tegelikult kosmosesse lendamise täiesti uuele tasemele.

Erafirma suudab nüüd lennutada üles ja väga kaugele sellise raskusega laadungi, millega ei suuda võistelda ühegi riikliku kosmoseprogrammi tehnoloogia. Kuid mis peamine, selle mudeli majanduslikud eelised on samuti konkurentsitud, muutes iga kosmosesse lennutatava laadungi kilohinna ligi kaks korda odavamaks. Selle saavutamiseks aga peab mõtlema suurelt. Nagu Musk…

Geopoliitika & võidurelvastumine on tagasi

Kosmoseshow varjus aga ilmnes üks välispoliitiliselt ülioluline protsess, mille algus jääb mõne aasta taha, aga mis nüüd hakkab üha nähtavamaks muutuma. Nimelt, USA avaldas alates möödunud aasta 18.detsembrist paarinädalaste vahedega kolm üliolulist dokumenti, mis määravad selle juhtiva suurriigi julgeoleku-, kaitse- ja välispoliitikat pikemaks ajaks ja maailma taas muutvalt. Igal juhul puudutab see ka meie Eestit kui geopoliitilise murdejoone serval asuvat Läänemaailma väikeriiki.

Alustuseks Rahvusliku julgeoleku strateegia (National Security Strategy), seejärel sellest tulenevad Rahvusliku kaitse strateegia (National Defence Strategy) ja nüüdseks ka Rahvusliku tuumastrateegia raporti (Nuclear Posture Review) ja tulemas on veel terrorismivastase võitluse dokument. Kolme avaldatud dokumendi kokkuvõte pähklikoores võiks olla lihtsustatult järgmine.

USA on ümberhinnanud senise julgeolekuolukorra ja selle arenguperspektiivid maailmas.

Nüüdseks on ametlikult fikseeritud, et suurimaks teemaks on geopoliitiline, majanduslik ja sõjaline väljakutse, mille esitavad oma mõju kasvatamisega tegelevad „revisionistlikud“ (dokumentide termin) suurriigid Hiina (pikemas perspektiivis ja põhjalikumalt) ning Venemaa (eriti sõjaliselt ja eelkõige Ameerika geostrateegiliseks liitlaseks olevas Euroopas).

Geopoliitika on tagasi, lugpeetavad! Ega ta pole kunagi kadunud olnud, aga nüüd on see ka vormistatud.

Nende põhivastaste tagasihoidmiseks on vaja rakendada kõiki erinevaid võtteid, mille hulgas lisaks poliitilistele on ka vahepeal tähelepanu alt välja libisenud uurimis- ja arendusprogrammid ning militaartööstuslikud ja sõjalis-tehnilised lahendused. Sest USA peab säilitama oma tehnilise ja võimsuse üleoleku.

Tuumastrateegia osas nii dokumendis kui ka seda esitlenud kaitseminister James Mattise jutus kõlas selgelt, et siin on esmamureks Venemaa oma fookusega kehtivast ühest vanimast relvastuse piiramise leppest – keskmaa tuumarelvastuse piiramise lepingust (Intermediate-Range Nuclear Forces Treaty ehk INF) – tegeliku taganemisega ja vastava, selle lepinguga keelatud relvastuse kasutusse võtmisega. Taustaks veel teadmine, et Venemaa sõjalistes plaanides on tavapäraseks elemendiks tuumarelva kasutamine soovitud lokaalsetes mastaapides konventsionaalse sõjategevusega saavutatud tulemuse „fikseerimiseks“ (loe: vastase tuumarelva kasutamisega hirmutamisega nende terminoloogias „rahuläbirääkimisteks sundimiseks“).

Tausta lihtsustatud seletus oleks, et just keskmaa tuumarelvastusest loobumine ja ligilähedase tasakaalu hoidmine suurte ja võimsate strateegiliste tuumarelvade alal tagas olukorra, et kumbki osapool ei soovinud nende kasutusse võtmist, kuna see viiks paratamatult vastastikuse garanteeritud hävitamiseni (tuntud kõneka ingliskeelse lühendina MAD).

Väikese võimsusega ja keskmaaulatusega tuumarelvad aga võimaldavad väga erinevatel tehnilistel põhjustel viia nende kasutamisega alustamise lävendi põhimõtteliselt talutavamale madalamale tasandile (nii võikalt kui see ka ei kõla normaalse mittesõjaväelise ettevalmistusega inimese kõrvale, aga kindralid PEAVAD niimoodi kalkuleerima paraku).

Vene pool on seda suunda asunud intensiivselt arendama, teades, et ameeriklased on siin nõrgemas olukorras. Nüüd on USA otsustanud sellele vastata rea relvastusprogrammidega, sealhulgas ka vastava tuumarelvastuse arendamisega. Tehes seda teadlikult valmistumaks olukorraks, kus INF enam ei kehti teise poole tegevuse tulemusena. Kaitseminister Mattis, vastates USA Kongressis tuumarelvastuse-alase strateegia küsimusele ütles talle omaselt otse, et USA annab küll aru, et sellega liigutakse INF lepingu vastases suunas, kuigi leping iseenesest ei keelanud teadus- ja arendustöid selles vallas, aga „millegagi tuleb ju venelastega kaubelda“. Kõnekas, kas pole? Tuleb taas kaubelda. Ning strateegia ütleb, et väikese võimsusega tuumarelva ollakse valmis ka esimesena kasutama juhul, kui Venemaa peaks hõivama USA liitlasriigi terve või osa territooriumi…

See on selge sõnum Vene poolele, et nende senine strateegiline plaan ei hakka tööle.

Kuid selle Kongressi kuulamise veelgi olulisem moment saabus siis, kui kongresmeni küsimusele, kas kõik kindrali kirjeldatu ei tähenda uut relvastuse võidujooksu, oli sõdur-munga (nagu kindral Mattist kutsutakse) vastus ühemõtteline: „muidugi on see võidurelvastumine“.

Miks see on nii oluline moment? Sest mäletatavasti eelmine kord viis võidurelvastumine Nõukogude Liidu majandusliku kollapsini ja lagunemiseni. Venemaa on sellest õppinud ja president Vladimir Putin on avalikult seda öelnud, lisades, et nad ei suudaks ega soovi seda võidujooksu kaasa teha. Samas tema geopoliitilised ambitsioonid tõukavad teise suunda. Ja USA on selleks nüüd valmistumas. Eks näis, kuhu see viib edaspidi, aga selge on see, et tegu on avaliku ja ühemõttelise surveavaldusega Venemaale piiramaks nende ambitsioone. Kuidas see uus strateegia mõjutab vastasseisu Hiinaga, on keerulisem teema, vähem tähelepanu seni leidnud ja vajab eraldi analüüsi.

Igal juhul on tekkimas uus geopoliitiline reaalsus, kus taas oma koha leidnud nii traditsioonilised geopoliitilise lähenemise komponendid kui ka võidurelvastumine. Kahjuks. Kas me oleme selle üle õnnelikud? Ilmselt mitte. Kas meil on valikuid? Vaid siis, kui me ületame taas võimendunud geopoliitilise eraldusjoone ja liigume ise vabatahtlikult läänest itta…Sellistes globaalsetes vastasseisudes tegelikult, mitte formaalselt, tõeliselt erapooletuks jäämine ei õnnestu. Paraku.

Meiegi võime mõelda suurelt

Ja lõpuks üks tõestus, et ka meie kandis on julgust ja tahet mõelda suurelt. Kuigi üks parteijuht ütleb otse, et praegu olevat riigiehituses paus. Ilma filosoofilise Briti hariduseta inimesena kipun siiski uskuma, et riigi ehitamine ei lõpe kunagi. Või kui, siis riigi enda lõppemisel. Ja riik pole ainult riigiorganid, poliitikud ja parteid, ametnikud ja struktuurid.

Riik on rahvas ja tema heaolu, on majandus, taristu ja palju-palju muud. Sotsiaalne keskkond, elukorraldus, presidenti tsiteerides komberuum. Vabadus olla, otsustada, teha, unistada ja liikuda.

Me oleme harjunud iga suurema projekti puhul seda maha tegema, tihti tasuvuse ebapiisavusele rõhudes. Ka hetkel on kohe rida taolisi projekte arutelul. Jättes kõrvale teised suurprojektid, isegi vana lemmiku Saaremaa silla teema, keskenduks korraks vaid ühele suurele ideele, mis alles hiljuti oli laialt hinnatud kui utoopia. Peamiselt just selle tasuvuse lihtsustatud loogikaga. Ja nüüd järsku on meil tulnud selle projekti erinevaid lahendusversioone nagu küllusesarvest. Ja see on rõõmustav.

Läinud nädalal presenteeriti Tallinnas FinEst Link projekti. See on see Tallinn-Helsinki tunneliprojekt, mille eeluuringut finantseeriti EL-i rahadega kahe linna ja riigi koostöös. Hea meel on tõdeda, et nüüd on tekkinud julgus rääkida sellest kahte linna ühendavast tunneliprojektist kui kahtlemata megaprojektist üha enam ja üha konkreetsemalt ja veel erinevates variantides. See ikkagi sisendab teatud optimismi. Toetamist väärib ka selle presentatsiooni korraldajate initsiatiiv tuua sinna kohale enda projekte ja arvamusi esitama ka teiste Tallinn-Helsinki tunneliühenduse lahenduste pakkujaid ning mõlema riigi ja pealinna otsustajaid eesotsas meie peaministriga. Seejuures tulid ankurtunneli ja ühe uudse elektromagnetilise vagunisüsteemi lahendustega välja just meie omad eesti mehed.

Kui tuua välja vaid kõige olulisem, siis olid seal esindatud nelja tunneliversiooni ja kolme erineva raudteetranspordivahendi tehnoloogia pakkumise ühisnimetajaks selge veendumus, et tehnilises mõttes pole sellise magaprojekti teostamine liiga keeruline ja on täiesti jõukohane.

Teiseks järelduseks oleks see, et selliseid megaprojekte tuleb käsitleda nende laiemas mõjuskaalas ja seostatult asjaosaliste riikide transpordisüsteemide terviklike arengukavadega ning väga suure reaalse sotsiaalmajandusliku mõjuga. Nagu ütles Soome transpordi- ja kommunikatsiooniminister Anne Berner, taristulised suurprojektid siinses põhjamaises regioonis on vaevalt tasuvad lihtsas mõttes, kuid on üliolulised piirkonna arengu jaoks laiemalt ning tasuvust tuleks kalkuleerida seda arvestades. Samas laiemas mõttes tasuvuse eelduste hulga ja koosmõju erineva hindamise võimaluse tõttu on siin tihti väga raske ühist arusaama lõpuni kõigi huvitatute ja grupihuvidega leida.

Kolmandaks, Soome pool andis selgelt mõista, et nemad vaatlevad seda tunneliprojekti koos kogu oma riigi raudteetranspordi süsteemi arenguga, neil pole kiiret ja nad ootavad ära ka RailBalticu saatuse. Sisuliselt andis nende minister mõista, et ilma viimaseta on tunneliga edasiminek küsitav. Ning olgem ausad, põhjanaabrid on selles projektis paratamatult juhtivam pool, meeldib see meile või mitte…

Neljandaks, oleks erinev tegevus selle projektiga seoses suurepäraseks platvormiks piirkonna ülikoolidele, äridele ja spetsialistidele ning kontsentreeriks märkimisväärse teadmuse, mis oleks konkurentsivõimeline maailmas laiemalt.

Viiendaks, ilmnes, et riigid eeldaks ikkagi EL-i kaasrahastamist, kuigi ei välista PPP-d elik eraraha kaasamist. Seejuures eelduslikult lähtuti FinEst Linki projekti osas, et selle ettevalmistamine võtab 7-8 aastat aega ning projekteerimine ja ehitamine veel 15. Valmimise aeg jääks seega aastasse 2040+. Teatavasti Peter Vesterbäcka on hõiganud välja tähtaja 24.12.2024, mis tundub siiski liiga optimistlik. Sellel viidati ka käsitletavas presentatsioonis seoses märkimisväärse eeltöö ja vajaliku bürokraatia läbimise vajadustega. Kuigi tema on valmis kogu projekti teostama ilma riikliku rahastuseta ja investeeringu suurusjärgud on neil mõlemal 15-16 miljardi euro tuuris. Eesti meeste ankurtunnel aga peaks nende arvutuste kohaselt tulema 3-3,5 korda odavama hinnalipikuga ja kiirema ehitusajaga.

Kuuendaks, arutelude taustalt kumas läbi arusaam, et meie regioonile laiemalt, mitte ainult Eestile on vaja uut hingamist, uut impulssi, mis tekitaks kiirenduse mitte ainult meie riikide ja eriti kaksiklinna arengus, vaid suurendaks meie ühist atraktiivsust ja mõju ning konkurentsivõimekust globaalsemas mastaabis. Just sedasama usub ka Vesterbäcka. Meil tasuks eeskujuks võtta. Unistada tuleb suurelt, uskuda tuleb kindlalt, tegutseda tuleb targalt ja julgelt – see olgu meie tee. Ikka edasi!

Raivo Vare

Raivo Vare on hariduselt jurist, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja EBSi magistriprogrammi cum laude. Olnud riigiminister ning teede- ja sideminister, tippjuht pangandus- ning transpordi- ja logistikasektori firmades. Tegev paljude avaliku sektori ja erialaorganisatsioonide, samuti eraettevõtete juhtorganites. Kord kuus vahendab Raivo Vare Edasi lugejatele oma mõtteid tähenduslikest rahvusvahelise elu sündmustest. Loe artikleid (25)