Aasta tagasi kirjutasin Edasis artikli pealkirjaga „Quo vadis, Eestimaa?“, kus käsitlesin olulisi väljakutseid, mille ees meie riik seisab ja millega toimetulek on tegelikuks garantiiks, et meil õnnestub jõuda järgmise juubelitähiseni. Loomulikult, keegi meist ei tea täpselt täna, mis juhtub saja aasta pärast. Aga see on kindel, et kehtib vana idamaine tarkus, kus täna tehtud otsused suunavad meid erinevatele teedele, mis viivad erinevatesse kohtadesse. Milline siis on olnud vahepealne arengudünaamika nendega toimetulekul?
Juba alanud juubeliaasta üldine nostalgilis-ülev ning ajalooliste raskustega toimetuleku pideva meenutamisega vürtsitatud enesekiitusest tiine juubeliaasta ei jäta liiga palju ruumi rahulikuks konstruktiivseks aruteluks tulevikust – selle üle, mida teha, et järgmised 100 aastat oleks ikka täissada, mitte vähem, olgu 46 või veelgi napimat, omariikluse aastaringi.
Pean tunnistama, et ega lõppenud aasta jooksul varasemaga võrreldes liiga palju muutusi toimunud pole ning needsamad väljakutsed on meie ees sama teravalt kui mullugi. Seega pole vaja leiutada jalgratast, vaid vaadelgem, millises suunas nende väljakutsete valguses on asjad aastaga arenenud. Kui on?
Raivo Vare
Raivo Vare on hariduselt jurist, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja EBSi magistriprogrammi cum laude. Olnud riigiminister ning teede- ja sideminister, tippjuht pangandus- ning transpordi- ja logistikasektori firmades. Tegev paljude avaliku sektori ja erialaorganisatsioonide, samuti eraettevõtete juhtorganites. Kord kuus vahendab Raivo Vare Edasi lugejatele oma mõtteid tähenduslikest rahvusvahelise elu sündmustest. Loe artikleid (89)
