Raivo Vare: Quo vadis, Eestimaa? 100 + 100

Raivo Vare

Aasta tagasi kirjutasin Edasis artikli pealkirjaga Quo vadis, Eestimaa?, kus käsitlesin olulisi väljakutseid, mille ees meie riik seisab ja millega toimetulek on tegelikuks garantiiks, et meil õnnestub jõuda järgmise juubelitähiseni. Loomulikult, keegi meist ei tea täpselt täna, mis juhtub saja aasta pärast. Aga see on kindel, et kehtib vana idamaine tarkus, kus täna tehtud otsused suunavad meid erinevatele teedele, mis viivad erinevatesse kohtadesse. Milline siis on olnud vahepealne arengudünaamika nendega toimetulekul?

Juba alanud juubeliaasta üldine nostalgilis-ülev ning ajalooliste raskustega toimetuleku pideva meenutamisega vürtsitatud enesekiitusest tiine juubeliaasta ei jäta liiga palju ruumi rahulikuks konstruktiivseks aruteluks tulevikust – selle üle, mida teha, et järgmised 100 aastat oleks ikka täissada, mitte vähem, olgu 46 või veelgi napimat, omariikluse aastaringi.

Pean tunnistama, et ega lõppenud aasta jooksul varasemaga võrreldes liiga palju muutusi toimunud pole ning needsamad väljakutsed on meie ees sama teravalt kui mullugi. Seega pole vaja leiutada jalgratast, vaid vaadelgem, millises suunas nende väljakutsete valguses on asjad aastaga arenenud. Kui on?

Geopoliitika on tagasi

Alustagem konstateeringust, mis meietaolisele tsivilisatsioonide piiril kõõluvale riigile ja ühiskonnale laiemalt on lähiajaks olulisimaid. Kasutades president Trumpi julgeolekunõuniku H.R. McMasteri hiljuti lausutud sõnu:  “Geopoliitika on tagasi, ja tagasi kättemaksuhimulisena pärast seda vaheaega ajaloos, mille me võtsime külma sõja järgsel perioodil“ (“Geopolitics are back, and back with a vengeance after this holiday from history we took in the post-Cold War period.”). Meie jaoks fundamentaalse tähendusega julgeolekupoliitiline olukord pole veel sugugi paranenud. Kuigi vähemalt kolmeks-neljaks aastaks on nüüd lootust leevendusele, mille põhjused on ühe teise analüüsi teema. Aga rahuloluks pole ikkagi küll mingit alust.

Igal juhul kehtib vana tuntud põhimõte, et vastasseisude maailmas – aga geopoliitika valitsemine tingib seda, sest ta on jõutasakaalu-põhine -, on väikeriikide saatuseks pigem valida pooli. Kui mitte enne, siis konflikti teravnemisel on see ikkagi vältimatu. Ei aita siin ei neutraliteet ega „sõbrustamine“ agressoriga nagu on näidanud nii rikkalik ajalooline kogemus ega ka tänased teadmised ühe naaberriigi sõjamängudest ja -plaanidest, sealhulgas tema lõppenud aastal palju kõneainet tekitanud suurõppustest.

Võtmevalikuks on NATO, mis vaatamata teatud hirmudele seoses NATO alustalaks oleva juhtriigi uue presidendi vaadetele ja arusaamadele, on möödunud aastaga ennast meie Läänemere regioonis üpris efektiivselt kehtestanud heidutuse tegeliku faktorina võimaliku julgeolekuohu vastu idast. Kuigi traditsioonilise anglosaksi jõuõla prognoositud murenemine on hetkel peatumas ja Euroopa oma kaitseinitsiatiiv on saanud mingi algtõuke, pole põhjust veel olla kindel, et need protsessid meie jaoks piisaval tasemel edasi kulgevad.

Üheks suurimaks ohuks meile on jätkuvalt suure naabri geopoliitilised ja sõjalis-tehnilised ambitsioonid. Sinna pole midagi parata ja selle vastu ei saa me midagi teha peale oma heidutusvõime tugevdamise ja selleks liitlassuhete maksimaalse ärakasutamise veel pikkade aastate jooksul. Kuid kõrvuti sellega on jätkuvaks ohuks seesama, aasta tagasi sedastatud oht, mille on taas esile tõstnud eelkõige president Trump oma välispoliitilise agenda tõlgendustes, kuid olgem ausad, ka mitmed teised liidrid.

Nimelt, mõjusfääride poliitika tagasituleku aktsepteerimise võimalikkuse tunnistamine ja välispoliitikas, aga ka sellega seotud välismajanduspoliitikas väärtuspõhisusest loobumisega nõustumine on selge oht.

Lisaks veel sisepoliitilisele agendale pidevate välispoliitiliste ohvrite toomine. Karta on, et kui seda harrastavad juhtivad suurriigid, siis on väikestel varem või hiljem kuri karjas.

  • Geopoliitika käib alati paaris geoökonoomikaga.

Eelnevalt prognoositud protektsionistlikud ja tihti kahepoolsete majandussuhete bilansilist tasakaalu manifesteerivad, kuid tegelikult hoopis tugevama õigust taga ajavad suundumused on saanud uut hoogu eelkõige uue Ühendriikide administratsiooni ajal. Aga tuleb tunnistada, et seda on tinginud mitte ainult uued inimesed riigi juhtkonnas, kuivõrd sügavamaid ajaloolisi juuri omavad hoovused Ameerika avalikus arvamuses ja poliitilise eliidi hulgas. Kuigi peab märkima ka seda, et eksperdid on suutnud kokku arvutada, et viimase 8 aastaga alates 2009.aastast on ka teiste juhtivate G-20 riikide poolt rakendatud kaugelt üle 1000 olulise mõjuga protektsionistliku majandusmeetme…

Eesti kui ekspordisõltuva väikemajanduse valikud on siin eriti piiratud. Meie jaoks tõsiselt võetavat alternatiivi multilateraalse vabakaubanduse režiimi pakutavatele võimalustele lihtsalt ei eksisteeri. Ainuke tee selleks aga viib läbi Euroopa Liidu liikmelisuse.

Brexit küll on hakanud pihta, aga juba selle tänane käik on näidanud, et isegi Euroopa mõistes suurriigi elik Suurbritannia jaoks saab olema tegu väga suure majanduspoliitilise tagasilöögiga. Meie oma väiksuses ei suudaks taolist asja aga isegi üle elada. Seejuures pole pääsu ka eurotsooni edasise integreerumise eest eelkõige pangandusliidu vormis, aga ühe enam ka maksu- ja fiskaalpoliitilise koordineerimise süvenemise kaudu. Teiselt poolt jällegi muudes valdkondades peale majanduse on märgata tsentrifugaalsete jõudude toimet rahvusriiklike poliitiliste erisuste tõttu. Meile enneaegselt süllekukkunud Euroopa Liidu eesistumise suhtelisele õnnestumisele vaatamata ja tänu eesistuja rollile oli meil võimalus ka seda trendi oma silmaga lähemalt kaeda.

Igal juhul on ka täna põhjust korrata eelmise aasta järeldust, et tuleks vältida soovmõtlemist ja enesepettust, sest selle lõksu langevad riigid, eriti väiksemad, kaotavad, nagu näitab ajalugu, reeglina üpris kähku. See aga tähendab, et tuleb olla valmis tagasilöökideks ja ebasoodsaks sündmuste arenguks „juhitavasse/suunatavasse kaosesse“ liikuvas/liigutatavas maailmas.

Majandus – meie ressurss on piiratud

Teise väljakutsena sai aasta tagasi rõhutatud majandust. Lõppenud aastal kandis üleilmne ja eriti regionaalne majandusliku tõusu laine ka meie laevukest väga hästi. See on ilmselgelt tekitanud ka juba teatud peapöörituse edusammudest, mis segab nägemast nende ajutisust ja tegelikke põhjuslikke seoseid nende taga. Tuleb tunnistada, et kõigis nendes valdkondades, mis said eelmine kord välja toodud, pole aasta suurt midagi muutnud ega isegi liiga palju nende probleemide olemuse mõistmist ja lahendamise teotahet lisanud. Soovimata neid teemasid uuesti korrata, pakuks täna rõhuasetust ühele murele, mida viimase aja valitsejate sammud on pigem tugevdanud.

Nimelt, meie ressurss on piiratud. Pole meil kvantitatiivseid eeliseid kindlustavaid maavarasid ega suurt turgu, mis tagaks pikaajalise eduka toimetuleku. On ainult kolm asja – inimesed, nende võimekus ja teotahe, sotsiaalne elukeskkond ning majanduskeskkond, selle rahvusvaheline konkurentsivõimekus tagamaks atraktiivsust investeeringuteks kui majanduse jätkusuutliku edukuse alusele. Mis on pigem kvalitatiivsed, kui kvantitatiivsed fenomenid. Viimase, kolmanda, puudulikkuse korral kaks esimest pikaajalist edukat heaolu arengut ei taga. Vähemalt siinsel, Euroopa südamaast ja maailmamajanduse kesksetest regioonidest kaugelasuval ääremaal. Aksioom? Jah, vähemalt majandust mõistvatele inimestele. Sõnades ka poliitiliselt enam-vähem respekteeritud. Kuid kas ka tegelikus majanduspoliitilises mõtlemises ja praktikas? Kahtlen.

Jättes kõrvale primitiivsed ideogeemid, mis eeldavad jõukamaks saamist läbi suurema maksustamise (tobedus) ning maksustamise kui võrdsuse tagamise abinõu (mis iseenesest pole vale, kuid vaid piiratud ulatuses) absolutiseerimise majandusarengu tagamise eesmärkide arvel ja asemel, tuleb tunnistada, et möödunud aasta nägi heast soovist kantud, kuid valesti positsioneeritud eeldustel põhinevaid otsuseid, mis muutsid majanduskeskkonda vähematraktiivseks, eriti veel perspektiivis. Rõhutan, just jätkusuutliku pikemajalise arengu kontekstis. Seda enam, et eelolevatel aastatel tuleb mitmeid objektiivseid faktoreid juurde, mis asja veelgi keerukamaks muudavad. Mitmed arvamused, viimane neist Aare Targa oma hiljutises Postimehe artiklis on sellele momendile tähelepanu pööranud, seepärast pole mõtet üksipulgi kõike korrata.

Selge on see, et praeguse maksupoliitilise lähenemisega smugeldatakse sisse astmelist tulumaksu, aga ka ettevõtte investeeringute tulumaksust vabastamise senise põhimõtte muutmist.

Kuid milleks smugeldada? Võiks ju selle ausalt ja ametlikult kehtestada.

Usun, et inimese tulumaksu mõistlike astmete (nt. 15% alumistes tuludetsiilides, 20% keskmistes ja 25% kõrgemates detsiilides) korral ei tekita see erilist vastuseisu ning ka korjatavus ja asjaajamine paraneks. Tulumaksuvaba miinimumi ja alampalga määra tõstmine ning nende omavaheline kokku viimine on igati otstarbekas pikemas perspektiivis samuti. Muidugi aruka kasvusammuga. Küll aga tekitab muret praegune ebaõiglus, kus just heaoluühiskonna alustalalt – keskklassilt – korjatakse eelkõige puuduolevat riigieelarvelist tulu jaburalt keeruka ja ebaõiglase astmestikuga tulumaksuvaba miinimumi redutseerimistehnoloogia abil.

Arvestades, et tööjõumaksud on niigi meie majanduse konkurentsivõimet pärssivad, siis on ka selge, et tulevikus neid enam tõsta ei tohiks ning tulude puudujääki ka tarbimismaksudega lõpmatult korvata ei saa. Käibemaksu mõningane tõus võib-olla välja arvatud. Lisaks veel eurorahade märgatavast vähenemisest tulenev arendus- ja eriti taristu investeerimisrahade kokkukuivamine…

Seega on suur kiusatus hakata maksustama lisaks ka ettevõtete tulusid, karta on et veel progressiivselt ja sealhulgas ka investeeringuid.

See aga oleks meie jaoks juba majanduslikku konkurentsivõimekust märgatavalt halvendavaks faktoriks. Seda enam, et suurimad maksumaksjad on meil kas riigi kontrollitavad eluliste teenuste tarnimisega seotud taristufirmad või siis välisomandis olevad suuremad eksportöörid. Olukorras kus meil ei jätku töökäsi ja investeeringute suunatus peaks olema üha enam tehnoloogiasse, mis on reeglina kallis, ja kõrge kvaliteediga tööjõudu, on see lausa põrgutee…

Kõige keerulisem olukord on hetkel tekkimas taristu investeeringutega, kuna paljudel juhtudel on nende tegemise eelduseks väga suur, rõhutan, väga suur eurorahade osakaal. Kvaliteetne ja võimekas taristu aga on majanduse aluspõhi ja konkurentsivõimekuse üks olulisemaid faktoreid. Seega peaks juba nüüd alustama diskussiooni investeerimispoliitika efektiivistamiseks ja prioriteetidesse suunamiseks senise laiaulatusliku üksjagu ühtlase raha külvamise asemel. Kes ja kuidas seda peaks tegema? Siin on nii valitsusel, arukatel parlamendijõududel ja uutel, haldusreformijärgsetel kohalikel omavalitsustel peamurdmist ja kõva koostööprogrammi hädasti vaja juba nüüd! Sest teemade läbivaidlemine ja paikapanek võtab aega, uus Euroopa Liidu finantsperspektiiv aga hakkab juba formeeruma järgmise aasta esimeseks pooleks ning sealt saadavate rahade vähendamine on juba ka tänase EL-i juhtkonna ja Euroopa Komisjoni jaoks aksiomaatiline fakt, kuigi ei osata veel öelda, kuidas seda vähendamist korraldada. Kui meie omalt poolt ka ei tea, mida ja mis järjekorras ja ulatuses tahame, siis on karta, et kaotame võidujooksus kokku tõmbuvale abirahade potile kindla peale.

Lisaks sellele tuleb end valmis seada tõdemuseks, et taristu investeeringute jaoks tuleb meil ikkagi minna ka rahvusvahelisele laenuturule. Vähenenud eurorahade ja riigieelarveliste vahendite arvelt me neid piisava taseme kindlustamiseks ei suuda ilmselt teha. Soodsamate tingimuste eelduseks saab kindlasti olema ka meie üldine makromajanduslik seis, mida selle aja peale võivad hakata räsima nii sisemised struktuursed kui ka rahvusvahelise majanduse uue kriisitsükli mõjud. Seda enam on tähtis selle momendini säilitada meie seni suhteliselt positiivne riigieelarvelise võimekuse kuvand ja madal laenude tase.

Riigireform

Üks eelmise aasta artiklis nimetatud väljakutse oli riigireformi edukas teostamine. Kui haldus-territoriaalse reformikomponendi osas oli möödunud aasta, vaatamata paiguti päris tuliseks kippunud atmosfäärile, siiski päris edukas ja nüüd tuleb see täita praktilise sisuga omavalitsuste ja riigiorganite igapäevases tegevuses ja koostöös, siis riigireformi poole pealt on eelseisev aasta täis pingeid ja ebaselgust. Tahaks loota, et mõneti formaalne lähenemine, mis on viimase osas läbi kumanud, ei jää siiski valitsema. Aga eks see on üks eraldi analüüsi teema aasta esimese poole lõpuks.

Sotsiaalvaldkond

Veel ühe väljakutse – sotsiaalvaldkonna osas on olukord praegu veel suurte muutusteta. Nii välisspetsialistidele meie elukeskkonna ja asjaajamise atraktiivsemaks muutmisel või ka sotsiaalsüsteemi kui arengufaktori, mitte koormise praktilisel käsitlemisel. Või kui, siis põhimõttes et „kedagi ei jäeta maha“ on arengut, samas teise osas – „kõik eestimaalased on meie inimesed“ on poliitilise konjunktuuri tõttu märgata vaata et tagasiminekutki. Veelgi kurvem on see, et ka avaliku ruumi diskussioonis….Olgu selle viimaseks näiteks kasvõi see tobe kriitika vene emakeelega õhtujuhi kasutamise suhtes ETV aastavahetuse programmis ja Vabaduse platsi laval.

Muutustele avatud ühiskond

Kuid kõige olulisemaks pean lõppkokkuvõttes hoopis viimast aastataguses artiklis mainitud väljakutset – meie ühiskonna muutustele avatuse suurendamist. Mõistes, et juubeliaastal tulebki tavapärasest enam vaadata tagasi, keerukasse ajalukku, on võti siiski hoopis tulevikku suundumises ja võimekuses pidevalt muutuda, mitte püüdes konserveeruda imaginaarsesse „kuldsesse minevikku“. Aga eks ühiskonna avatumaks ja koostööaltimaks muutumise sammude pikkust tulebki mõõta aastatega. Peaasi, et me oma armsa iseseisva riigi juubeli puhul seda sihti ise ka oluliseks jätkuvalt peaksime! Sest kestmiseks me peame olema paindlikud, kuid ajama oma asja strateegiliselt ja süsteemselt. Meie kõik, kes me seda maanurka kalliks peame ja tahame, et meie lapsed, lapselapsed ja nende järglased elaks õnnelikus heaoluühiskonnas siin, 60.paralleeli läheduses.

Raivo Vare

Raivo Vare

Raivo Vare on hariduselt jurist, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja EBSi magistriprogrammi cum laude. Olnud riigiminister ning teede- ja sideminister, tippjuht pangandus- ning transpordi- ja logistikasektori firmades. Tegev paljude avaliku sektori ja erialaorganisatsioonide, samuti eraettevõtete juhtorganites. Kord kuus vahendab Raivo Vare Edasi lugejatele oma mõtteid tähenduslikest rahvusvahelise elu sündmustest. Loe artikleid (25)