Oma riigi lõime 100 aastat tagasi. Milleks? Sest vabadus, iseseisvus ja iseenda saatuse määramine ilma omariikluseta tundus möödunud sajandite kogemustele tuginedes võimatu. Oma riik on olnud eestlaste suurim idee läbi aegade. Suurim narratiiv. Vahepealne, pool sajandit kestnud nõukogude jampsi nimeline õppetund kinkis meile uueks ideeks integratsiooni läänega. NATO, Euroopa Liit, euro. Aga nüüd, kuhu edasi? Pakun välja kolm ideed, millest kokku punuda meie järgmine narratiiv. Ükski neist ideest pole seejuures uus.

Tõhus riik

Riik on haldusteenus. Ta on oma kodanike jaoks, isikute jaoks. Nii füüsiliste kui juriidiliste. Ta kaitseb ja valvab, aitab abivajajaid, harib, finantseerib kultuuri, tagab optimaalse seadusliku keskkonna, ehitab taristu, tagab vabadused. Riik ei tohi teha liiga palju ega ka liiga vähe.

Tõhus riik on nagu ülimalt efektiivne masin. Ta ei tõsta makse, et juurde teenida, vaid selleks, et muuta isikute käitumist ühiskonnale soodsas suunas. Ta ei kasvata seaduste ja regulatsioonide hulka. Kui on vaja uusi seadusi, siis tuleb üle vaadata, millistest vanadest on võimalik loobuda. Eeldame ju, et kodanik muutub pidevalt targemaks, paremaks, iseseisvamaks. Järelikult ei saa lõpmatuseni isikliku otsustusvabaduse ruumi piirata. Inimesele peab jääma võimalus eksida. See on üks vabaduse nurgakive.

Tõhus riik on kergelt paremale poole kaldu, aga mitte nii hullusti nagu Ameerika Ühendriigid või Šveits.

Paremale tähendab seda, et inimesel on rohkem vabadusi ja kohustusi iseendaga hakkama saada. Segavaid faktoreid on vähem, ka toetusi pole ülemäära palju.

Tõhus riik disainib oma teenuseid kõrgtehnoloogiliselt ja kaasaegselt. Innovatsioon kuulub tema arsenali mitte vähem kui erasektoris. Võib-olla rohkemgi. Tõhus riik kasutab ära tehnoloogia uusimad lahendused. See aitab tõsta teenuste kvaliteeti ja lihtsust, vähendada bürokraatiat ja avalikus sektoris hõivatute arvu. Tõhus riik ei palka töötajaid juurde vaid vastupidi, rakendab nii vähe inimressursse kui võimalik. Sest erasektoris on meil töökätest pidev puudus.

Riigi aparaadi optimeerimisest on aastaid palju räägitud. Advokaat Jüri Raidla on selle teema üks eestkõnelejaid.

On kahetsusväärne, et ükski poliitiline partei pole tõhusa riigi idees näinud suurt võimalust võtta see oma programmi juhtmõtteks. See sobiks nii IRL-ile, Vabaerakonnale kui ka EKRE-le. Isegi Reformile sobiks, kui nad vaid suudaksid purustada toiduahelad, millega nad endid kinni on mässinud. Veel parem oleks, kui tõhusa riigi idee ei jääks ainult ühe või kahe erakonna asjaks. Et selle taga oleks suurem konsensus, nagu omal ajal Euroopa Liidu ja NATO-ga liitumisel.

Mahe Eesti

Organic Estonia ehk Mahe Eesti on samal ajal nii majandus- ja keskkonnapoliitiline otsus kui ka rahvusvaheline turundusrelv. Seda ideed on aastaid ajanud endine riigikogu liige, tänane ettevõtja Siim Kabrits.

Jõukam osa maailmast kasutab aina enam mitte ainult mahetoitu, vaid ka mahedaid kosmeetika- ja kodukeemia tooteid. Mahendus on esmatarbekaupade hulgas kiireimini kasvav sektor. Kui siia lisada veel looduslikud koostisained ravimitele ja toidulisanditele, mõistame, et meie väiksel loodusrikkal maal on sellistest arengutest palju võita.

Selleks, et saaksime oma põllumajandus- ja metsatooteid maailmas Organic Estonia kaubamärgi all müüa, ei pea kõik meie põllud ja metsad olema 100 protsenti mahedad. Juba 51 protsenti oleks piisav, et väita: enamik Eestist on mahe. Tänaseks on meie põllumajandusmaadest mahedad ligi 20 protsenti.

Euroopas on kõrgem näitaja vaid Lichtensteinil ja Austrial. Oleme heal positsioonil.

On paras aeg rääkida ühiskonnas see asi läbi ja võtta vastu otsus. See aitab Eestil silma paista, parandab meie kuvandit (isegi põlevkivi kiuste) ja mis kõige tähtsam, aitab kaasa kõrgema lisandväärtusega ekspordile, mis omakorda aitab üldist jõukust kasvatada. Rääkimata sellest, et mida rohkem mahetoitu ise tarbime, seda tervemad oleme ning vähem riigi haigekassat kurname.

Organic Estonia pluss e-Estonia oleks võimalik nurgakivi Eesti pikaajalisele kuvandiloomele maailmas. Mõlemad sobivad meile kui rusikas silmaauku: meil on palju puhast loodust ja palju kaasaegset nutikust. Beat that.

Ma ei oska nimetada ühtegi erakonda, kellele see idee Eestis sobida ei võiks.

Jätkusuutlik mittekasv

Mittekasv võib kõlada totralt, aga ma ei taha kasutada siin sõna “kahanemine”, sest lõpuks viib iga kahanemine nullini, mida me ei taha ja mida me kardame. See, et ka lõputu kasvamine võib paugu kõlades selle sama nullini viia, enamustele hirmu millegipärast peale ei aja.

Maailma rahvaarv on viimase sajandi jooksul kasvanud kolm ja pool korda, ent Eesti rahvaarv ei kasva. Demograafialt pole abi loota. Kui suudame enam-vähem samas koguses püsida, on juba hästi. Ja seda ei peaks häbenema. Sellesse ei peaks suhtuma negatiivselt. Maailma ülerahvastust ja sellest tulenevat probleemide laviini silmas pidades, võiksime olla isegi uhked ja miks mitte teistele eeskujuks. Milliseks eeskujuks? Et inimeste elu saab paremaks muutuda ka mittekasvu tingimustes.

Kolmest narratiivi ideest on viimane kahtlemata raskeim. Nii psühholoogiliselt kui ka reaalselt. Kui siiamaani on üheks globaalse progressi aluseks osutunud pidevalt kasvav inimmass, siis kuidas kujutada ette progressi jätkumist rahvaarvu mittekasvu tingimustes?

Mis on see, mida saab kasvatada olukorras, kus inimpopulatsioon ei kasva?

Kindlasti looduslik kapital. Mida vähem loodust survestame, seda paremad väljavaated on selle hoidmiseks ja parendamiseks. See aga on jällegi hea meile, selle maa peremeestele, kui ka meie külalistele, kes seda väikest puhast imet turistina uudistama tulevad. Seega jõuame tagasi Mahe Eesti idee juurde. Rohkem puhast loodust, rohkem loodusturismi, rohkem kõrgemalt väärtustatud toodete eksporti, rohkem terveid inimesi, väiksem surve haigekassale ja riigieelarvele üldse.

On ka väljakutseid.

Kasvõi pensionisüsteem, mis lähiaastatel langeb tugeva surve alla. Saajaid lisandub juurde, panustajaid jääb vähemaks. See ja sellega sarnaseid probleeme tuleb veel ja veel, aga oluline on, et jätkusuutliku mittekasvu ideekandjana vaatame neile väljakutsetele otsustavalt otsa ega looda imele või välisele abile. Kindlasti tuleb langetada otsuseid, mis pole kerged alla neelata ning vajavad püksirihma koomale tõmbamist. Kuid pole hullu, saame hakkama – kolmandik Eesti inimestest on ülekaalulised ja nende hulk kasvab.

Pöördumatu paisumise teed läinud maailmas on huvitavaks erandiks Jaapan. 120 miljoni elanikuga riigis on viimased 5 aastat rahvaarv kahanenud. Demograafid ennustavad, et sajandi lõpuks jõutakse 60 miljoni peale. Keegi ei nuta. Sest ruumi on vaja. Nii inimestele kui loodusele.

Jätkusuutliku mittekasvu idee edukus on tihedalt seotud tõhusa riigi idee edukusega.

Raske riik on nagu püramiidskeem, see on koorem, mille all mittekasvav ühiskond lõpuks murdub. Tõhus riik on see-eest kui kerge seljakott meie kõigi seljas, milles leiduvad vaid hädavajalikud ja nutikad abivahendid meie loodetavasti veel pikal teekonnal.

Tuleb tunnistada, et kolmest ideest on just mittekasv see kõige raskem ülesanne ka erakondadele. Kuidas sõnastada täna valusana kõlav reaalsus nii, et see kõlaks vähemalt vältimatu ja asjalikuna, kui mitte positiivsena. Jätan selle pähkli kommunikatsioonigurude närida.

Kokkuvõtteks

Narratiiv on suund, millega samastub enamus ühiskonnast. Narratiiv ei pea olema midagi liiga ülevat ega roosilist. Meil on iseseisvus, meil on kindel koht integreerunud Euroopas. Seda kõike peame hoidma, aga peame ka mõtlema, mil viisil edasi.

Väikese riigina, kes võtab maailma protsessidest aktiivselt osa ja on sellele avatud, tuleb meil aina enam tegeleda oma kuvandiga. Olla mingis kindlas valdkonnas liider, parim. Eeskuju, mida tunnustab kogu maailm. See on tegelik garantii väikese riigi turvalisusele konfliktiderohkes maailmas. Eesti riik peab olema oluline mitte ainult eestlastele, vaid ka maailmale. Parem olla kolmes asjas liider, kui kümnes asjas esikolmikus.