Jõulude ja aastavahetuse vaheline paus möödus minul erinevates seltskondades laua taga istudes ja juttu puhudes. Võtsin end kokku ja sel aastal kuulasin, ise midagi väga öelda ei osanud. Huvitaval kombel ei räägitud sõjast ega poliitikast, ka tulevikuplaane eriti ei peetud.

Teatriinimesed ei kurtnud raha vähesuse või selle ebaõiglase jaotamise üle, samuti ei joonistanud nad skeeme, kuidas nemad selle kõik korda teeksid. Meditsiiniinimesed ei kurtnud töökoormuse üle, nentisid vaid, et nii palju teenuseid kui eelmisel aastal riik enam pakkuda ei suuda ja kas üldse peakski. Selgus, et veel üks kriitik on siirdunud turundustööle, seal olevat mugavam. Ta ei soovi olla paha inimene, ta tahab teha head ja kunsti organiseerides või promodes on see võimalus olemas. Vanaema rehmas käega ja ütles, et elul pole viga, et mingi operatsiooni aeg kuskil kirjas on, aga ega ta ei mäleta, kus, millal ja milleks. Vanaisa oli veidi põdur, aga kiitis vanaemale takka, et hea ongi, et ta ei tea, pole vaja haiglasse minna, tema olevatki oma viiruse just haiglast saanud.

Kaja Kann

Kaja Kann on kaasaegse tantsu koreograaf, tantsija ja treener, ZUGA ühendatud tantsijate ning OMAtsirkuse üks asutajaid. Tegutseb üha enam ka kultuuriajakirjanikuna ja kirjanikuna. Tema teine raamat "Tänavatüdruk" (2020) pälvis Tallinna Ülikooli kirjanduspreemiate jagamisel eripreemia. Loe artikleid (54)